Pöff 3: Usumeka Itaalia

Juhtus nii, et ühele päevale sattus kaks religiooniga seotud filmi. Ja mõlemad Itaaliast.
"Minu reinkarnatsioon" on dokumentaalfilm Tiibeti usumehe ja tema poja keerulisest suhtest. Isa Norbu kolis hiinlaste tuleku järel Itaaliasse, poeg Yeshe on läänes sündinud ja kasvanud. Norbust on saanud suur vaimne õpetaja, Yeshe tahab elada itaallase elu. Alles aastate möödudes hakkab poeg isast aru saama ja võtab vaikselt tema õpetuse omaks.
See on päris tüüpiline dokumentaalikas: palju mõtlikke suuri plaane. Lugu kasvamisest ja allakäigust. Isa muutub aastatega energilisest särajast väsinud vanuriks, samas kui noorest ja rumalast pojast saab pikapeale valgustatu, töö jätkaja.
Norbu Itaalias pakutav lihtsakoelise sõnumiga budism tundub mulle päris armsa meelelahutusteenusena. Järgijad maksavad selle eest, et end hästi tunda. Mis selles siis ikka halba võiks olla. Alles kui poeg Yeshe jõuab lõpuks isa kodumaale Tiibetisse, näeb ta selle traditsioonilise usu tegelikku tähendust ja väärtust. Vanade Tiibeti meeste pühendumus reinkarneerunud laamale on uskumatult aus ja siiras.
"Habemus Papam" aga vaatleb armsalt ja ohutult katoliku kiriku suurt veidrust, paavstivahetusega seotud toimetusi. Valgetes pitskleitides kardinalid, valge ja must suits, Püha Peetruse väljakul ootavad tuhanded tõsiusklikud ja muu taoline.
Nojah, seekord juhtub nii, et paavstiks valitakse ootamatu kompromisskandidaat. Peamiselt seetõttu, et suurt au ja vastutust ei soovi endale keegi. Kardinalid lausa palvetavad omaette - läheks see karikas vaid minust mööda. Üks vaene vanamees peab aga valituks osutuma. Ja juhtumisi pole tas tegelikult vähimatki paavstiainet. Võtnud ameti vastu, ei suuda ta end rahvale näidata. Vatikani kinniste uste taga läheb lahti tõeline paanika. Värske paavsti juurde kutsutakse ateistist psühhiaater, vanamees aga kasutab harukordset võimalust ning laseb paleest jalga.
Filmis saavad tööd paljud vanad mehed, aga parim ja kõige usutavam roll on kindlasti Vatikani PR-juhi oma. Asjade tegelikku olemust ei tohi teada ei avalikkus ega ka kardinalid. Aga egas varjamine ja vassimine aita, teeb ainult hullemaks.
Habemus Papam võib mõnele tunduda süütuvõitu meelelahutus, teine ehk näeb kivistunud katoliikluse karmi kriitikat. Minu jaoks oli ta pigem siiski esimene. Elust võõrdunud vanamehi ei saa väga tõsiselt võtta. Pitskleitidega või ilma.