Kusagil mujal, mitte siin

2. november. Hingedepäev. Pisikene pelargoonia rõdul avab uued õienupud. Vinge lill. Oh, aga mitte sellest ei pidanud ma rääkima. Viimasel ajal olen paar korda kinno sattunud ja eile teatrisse ka.
"Uus Maailm" on parim Eesti päritolu dokumentaal, mida õnnestunud näha. Vist peamiselt seepärast, et Jaan Tootsen on aktivistidega algusest peale kaasas käinud. Juba sellel legendaarsel Tartu maantee avamisel oli oma kaameraga kohal. Ta jõudis lähedale, sai sõbraks ja oskas õiged stseenid filmi mahutada. Tubli. Ja teiseks muidugi see, et Valk, Kaevats ja Lippus on vapustavalt põnev trio. Nende püüd ja võimekus kodanikuühiskonda ehitada on Eestis ainulaadne. Või Tallinnas vähemalt. Mujal Eestis on kogukonnaaktivism parem ja edukam. Üks isiklikult teada näide Urvastest kasvõi. Tundub, et mõnel pool maal inimesed hoolitsevad üksteise eest. Imelugu.
Tallinnas midagi kogukondlikku ette võtta on karm. Linnabürokraatia ja rahapuudus ühest küljest. Aga teisest otsast tundub mõneti hullem too jube individualismi sein, mille inimesed enda ümber ehitanud. Mina ja minu huvid. Tegelikult tundub mulle, et just külm naabritalumatus murdis Erko Valgu entusiasmi. See on hullem kui projektipõhine elu. Hullem kui sekeldused politseinike ja linnaametnikega. Hullem kui hall argipäev. Teadmine, et sind ei sallita sellepärast, et üritad elada ja teha teistmoodi. Kõigi heaks, mitte vaid iseenda.
Rainer Sarneti "Idioot" on seevastu midagi kardinaalselt teistsugust. On kirjutatud, et elitaristlik. Ma ei tea. Pigem rockvideo. Terve film, mitte üksnes sulgpallistseen Stranglersi "Strange Little Girli" taustal. Tehiskeskkonda asetatud klassikalise draama elemendid ei mõju kokku elusa filmina. Eesti teatri parimad jõud on mängus. Lutsepp, Tuisk, Eelmaa, Ulfsak, Kübar. Fantastiline seltskond. Vanad kirikud ja kloostrid, kuhu tegevus viidud - samuti suurepärane valik. Aga visuaalne suursugusus ja suurepärased dialoogid ei tee veel meistriteost. Filmina "Idioot" mind ei kõneta, ta on nii-öelda kontekstist väljas.
Ei kõneta ka NO teatri "Appi, Tulmukad". Vinge muidugi, kuidas kaks naist justkui ühe inimkeha suudavad luua. Kujutan arvukaid treeningtunde elavalt ette. Ja Tafitshuk oskab nalja teha küll. Aga tükk, mis põhineb näitlejate tohutul füüsilisel ebamugavusel? Tehtud. Korduvalt. Von Krahlis näiteks, palju palju aastaid tagasi juba. Enamasti sisukama materjali toel. Mitte et NO naljakaid stseene ei paku. Neid on päris mitu. Hea seegi. Seepärast ütleksin, et selja taga istunud ontliku härrasmehe valulikud ohked olid mõneti liialdus.
Mida ma aga üldse ei salli, on etenduse kavalehele kirja pandud õigesti elamise õpetus. Ära orja, ole vaba! Mis sa teed oma üksluist igavat tööd, mine ära, hakka loovalt elama! Yeah, right. Sa hea soovitaja maksad siis loodetavasti minu eest laenud, liisingud ja kommunaalid. Bensiini ja toidu. Ei? Aga ehk vähemalt ei küsi 17 eurot per nägu veidi üle tunnise näidendi eest?
Nojah. Tuleb meelde, et lotopilet uuendamata...