Tean inimesi, kes peavad Pöffi elitaarseks festivaliks, kus on eemaletõukavalt tõsised filmid. Mõni teine jälle arvab, et asi kisub kõigi nende aastate järel vägisi kommertsiks ning hoiab seepärast eemale. Kumbki arvamus ei vasta tõele. Sest tegelikult leiab festivalilt kõike. Ka puhast, kvaliteetset meelelahutust nagu tore Taani film "Superclasico".
Naise poolt Taani jäetud mees reisib pojaga Buenos Airesesse lahutuspabereid viima. Jalgpalliagendist naisel on seal uus kavaler: suurklubi Boca Juniors tähtmängija, lühikeste jalgadega keskväljur. Edasine on etteaimatav. Lahkuminek ei olegi nii kerge kui on valida taanlasest veinigurmaani ja lõunaameeriklasest playboy vahel. Kahvatu ja vaikne 16-aastane poeg armub lootusetult kohalikku neidu. Lõpuks on asjad puntras mis puntras. Et siis meeleolufilmile omaselt justkui nõiaväel laheneda.
Filmis on mitmeid meeldejäävaid kõrvalkaraktereid. Tangot tantsiv sensuaalne majapidajanna näiteks, kes taanlase ühe sõrmenipsuga võrgutab. Ise selline noor pensionär. Või siis vanem härrasmees baaris, viinamarjakasvataja ja ainus argentiinlase, kes jalgpallist ei hooli. Ja muidugi maradonalik vutitäht, ehe ja muretu peoloom.
Superclasico voolab ja sina lähed temaga kaasa. Nauditavalt, mõnuga tehtud ajaviide.
Äkki seal on see saladus?
-
Hakkasin mõtlema.
Jälle.
Selle meenutusteposti peale natuke aega tagasi.
Ja korraga välgatas: kas KEEGI teeb veel siukseid poste, kus vanad
saavutused, v...
16 tundi tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar