Ekraanid

Ma olen eri suurusega ekraanide meelevallas. Kodus, tööl, ringi liikudes. Ei ühtegi õigustust igavlemiseks kui sul on käeulatuses feissbuuk ja vikipeedia. Tegelikult on see neetult kurb elukorraldus, aga oravarattast välja ei saa. Langen aina sügavamale.
Aeg-ajalt põikan mõne teise ekraani taha. Viimasel ajal olen hakanud hipifilme vaatama. Teema on muidugi alati huvi pakkunud, aga nüüd võtsid spetsiaalselt ette mõne hipiliikumise tippajal valminud linateose. Sellise loodetavalt autentse ja ajastutruu.
"The Trip" on näiteks 1967. aastal valminud film, milles Peter Fonda ühe õige vägeva LSD-tripi ette võtab. Juuksed ei ole veel väga pikad, hipiliikumine pole veel politiseerunud, kõik tundub uus ja põnev. Fondale jagab Hapet Bruce Dern. Kusagil äärealadel tegutseb riukalik uimastikaupmees Jack Nicholson. Ja proua Fondat mängib Susan Strasberg, võluvalt kaunis noor daam. Film üritab näidata kõike seda, mida ühel korralikul Reisil ette võib tulla. Hallutsinatsioone, õuduskujutelmi, hirmu, arusaamatut käitumist. Kui sa LSD-d kasutanuna liikvele lähed, võib juhtuda kõike. Vingelt tuksleva süütuvõitu kuuekümnendate Los Angelese taustal.
Peaaegu sama seltskond tegi aasta hiljem teise hipifilmi Psych-Out, kus Stasberg on San Fransiscosse venda otsima saabunud kurt neiu. Venda, müstikut nimega Otsija, mängib seljale ulatuvate juustega Bruce Dern. Nicholson teeb uhke rolli lahedalt jaheda bändiliidrina. Ainult Fondat pole, aga teda asendab edukalt Dean Stockwell, kes eelkõige tuttav vanuigi tehtud koomilistest rollidest.
Psych-Out on The Tripist tumedam film, kujutades Friscot segase ja vägivaldse kogukonnana. Omakasu on juba jälle teemaks saamas. Vaba armastus looritatakse psühhedeeliasse.
Huvitav on see, et Fonda, Dern, Nicholson, Strasberg, Stockwell ei olnud mingid noored hipid. Kuuekümnendate lõpul olid nad kõik juba ca 30-aastased kogenud näitlejad. Osa neist jätkas muidugi Easy Rideriga, veel kraadi võrra lootusetuma ajaloopildiga.
Aga mina võtan pigem käsile kuulsa Woodstocki festivali dokumentaali, mis muusika kõrval demonstreerib ka veidi tõeliste noorte hipide väärtusi. Peamiseks nende seas: elada teisiti kui ema ja isa. Woodstock on tõsiselt võimas film. Tahaksin sellest näha festivali 40. aastakümneks välja antud mammutversiooni, aga pole kättesaadav. Peab leppima lühivariandiga.
Mõte liigub hipisid vaadates paratamatult sellele kui ammu see kõik oli. Toonased noored lähevad praegu pensionile. Kolivad Floridasse - viimane põlvkond, kes seda endale lubada saab. Ja tegelikult sarnanes nende elu õige palju oma vanemate omale.
Imet ei sündinud: hipiunistusi USA neljakümne aasta jooksul kanda ei võtnud. Omand on pühamast püham ja sõda rahust ikka tulusam. Aga küllap see on loogiline. Ning praeguse Ameerika nägu on just hipinoorte põlvkond kõige rohkem kujundanud. Sellest, miks nii läks, on palju kirjutatud. Aga küllap on põhjus ikkagi inimese loomuomases mugavuses. Kui sul on kõik olemas, ei hakka sa süsteemi muutma.