Aeg halastab kui olla järjekindel

Kutsusin äsja kursakaaslased kokku. Nagu igal aastal umbkaudu oktoobri paiku. Seitse tükki tuligi. Vähe, muidugi vähe. Parimad võimalikest. Õhtu sai taaskord pikalt meenutamist väärt.
Koduteel hakkasin mõtlema, et aastate möödumist on palju kergem taluda kui inimesi regulaarsete ajavahemike järel uuesti kohtad. Isegi kui jutud mõnikord korduma kipuvad ja ei ole lihtsalt nii hirmus palju uusi asju vahepeal juhtunud. Aga nõnda vähemalt kord aastas kohtudes säilib illusioon, et me eriti ei vanane ja sugugi ei muutu. Et Laia tänava ammukadunud punase keldribaari seltskond anno 1992 on 2011 Kloostri Aidas ikka veel samad inimesed. Mis siis, et viinamarjamahla asemel juuakse nüüd cafe au lait'd. See ka ei loe, et inimestel on elu ja lapsed ja uhked või veidi vähem uhked kodud ja nad räägivad märksa kultuursemat juttu kui omal ajal. Ikka on samad, oma inimesed noh.
Plaanitakse mul novembris ka klassikokkutulekut. Ca 20 aastat peale lõpetamist. Aga sinna ma ei julge hästi minna. Sest pole klassikaaslasi nii hirmus ammu näinud. Ei mäleta enam, kes oli kes, mida rääkis, kuidas naeratas. Kamp omavahel ammu võõraks jäänud täiskasvanuid, keda ei ühenda miski peale nostalgiliste pubekamälestuste.
Et nii ta on. Sõpruse eest, ükskõik millisel tasandil ta ka poleks, peab pidevalt hoolt kandma. Muidu teeb aeg halastamatult oma töö.