Põdrasarved, kibuvitsad ja roosid

VAT teater mängib Kultuurikatlas The Black Riderit. Jõudsin minagi ühel õhtul seda vaatama. Reklaamitakse seda tükki millegi erakordsena - nimelt seepärast, et Tom Waitsilt selle lavastamisõigust pikka aega taotleti. Nüüd muidugi on juba 2011 ja Eesti teatris on enam-vähem kõik tehtud ja nähtud. Nii uuendusliku või ennekuulmatuna see tükk ei tundu.
Raivo E. Tamm on suurepärane näitleja, saab vaid liiga harva oma mitmekülgsust näidata. Ning paremat Waitsi laulude esitajat kui Lauri Saatpalu Eestist ei leia. Kiidaksin ka grimmi, mis vanas tehasehoones eriti efektne. Ja eriti mõnus on see, et kasutatakse elavat muusikat. Seda kallist, aga olulist lisaväärtust on meie teatris ikka väga arva. Kui ooperi- ja operetiteatrid välja arvata.
Vanal saksa rahvajutul põhinev kurva armastuse lugu on ise muidugi lihtsakoeline. Ja eks lauludega üritatakse vältimatut finaali viimseni edasi lükata. Peale Saatpalu muidugi ülejäänud näitlejad laulda nii hirmus täiuslikult ei oska. Aga häbisse ka ei jää.
Waitsi hääle maagia muidugi annab nendele lauludele palju juurde. Vahest siit tulebki tüki kõige suurem puudus. Asja on ilmselt püütud teha väga originaalitruult, aga VAT teatri näitlejatega ei vea seda avantgardi maagiat päris lõpuni välja. Kindlasti oleks Black Rider 20 aastat tagasi mõnevõrra vägevam tundunud.
Kultuuripealinna potisiniste pleedide jäänused jäävad aga mu valgeid pükse pikemaks ajaks kaunistama.