Väheke kevadeootust

Eile arvutis sadu fotosid läbivaadates ja sorteerides sain aru kui palju toredat ikka juhtub. Ka siis kui õieti kusagil pole käinud ega midagi olulist teinud. No kasvõi üksnes viimase poole aasta jooksul. Mõni tähtsusetuna tunduv moment on tagasi mõeldes imetore. Oskaks nii elada, et tunneks pisikestest asjadest rohkem rõõmu. Siis kui nad juhtuvad, mitte tagantjärgi tarkusena. Vaat see oleks tore.
Aga väljas on kuupäevast hoolimata imeilus. Seisad tuulevaikses kohas ja saad aru, et päike käib juba vähe kõrgemalt. Kusagil taamal hiilib kevad lähemale.

Uue aasta pajatus

Mõtlesin, et võiks siia aeg-ajalt jälle kirjutada. Kasvõi mõne suurema elamuse korral. Eks aeg näitab, mis sellest välja tuleb.
2013 on tohutult suur number. Mäletan, kuidas teismelisena millalgi kaheksakümnendate lõpul mõtlesin, et aasta 2000 on veel nii hirmus kaugel. Tea, milline ma siis küll olen ja kas mind üldse enam on. Kõik see on tulnud ja läinud. Nüüd on mingi hilisem aeg. Aeg, mis ruttab ilma peatumata mööda. Pühade eel vaadatud Twilighti seeria viimases filmis - vampiirid ja libahundid - räägiti surelikkusest ja surematusest. Ma usun, et surematute jaoks lippab aeg sama kiiresti. Kui mitte kiiremini veel.
Uus aasta tuli vihmasajus libisedes. Pidi kuidagi majast välja tänava äärde pääsema. Ilutulestikku lasti isegi äärelinnas metsikult palju ja kaua. Muidu mängisime lauamänge. Kõige vahvam oli kolm tundi kestnud võitlus "Vereimejate kantsi" pärast. See on ausõna eestlastel toredasti välja mõeldud mäng. Neljakesi rabeledes võtab lõpuni jõudmine tublisti lõbusat aega. Päris uus "Raamat" kõikvõimalike kirjandusküsimustega on seevastu hästi hariv. Saime ruttu aru kui puudulikud need literatuursed teadmised meil ikkagi on.
Ja pärast aastavahetust sai Jututäringuid veeretatud. Veeretad üheksat täringut ja jutustad neil olevate piktogrammide põhjal loo. Või siis alustad ja teised jätkavad. Täringute peal võivad olla näiteks kala, loss, võti, õun, tulnuka moodi inimese nägu. Mis iganes. Iga kord tuleb veidi erinev kombinatsioon. Väsinuna ja veinisena ääretult mõnus ajaviide. Alustasime muinaslugu vahvast kuningriigist ja jõudsime kuidagimoodi mardikaga muteerunud kuningapojani, kes troonipärijana lossitorni lukustati. Veidi fantaasiat ja kõigil on hästi lõbus.
Eile oli õige traditsiooniline 1. jaanuar. Veetlevalt kurb Viini kontsert ning siis traditsioonilised uue aasta suusahüpped ja veidi Inglise vutti. Suusahüpetes jäi parim austerlane seekord teisele kohale. Mis polegi kõige hullem uue aasta enne. Aasta esimese päeva õhtul aga hakkad paratamatult mõtlema, et homme algab kõik taas uuesti. Iga nädalaga veidi enam lootust, et seegi talv saab kunagi otsa.

Päikese karge sära

Meenutan mõningase härdusega vanu Ikarus-busse. Selliste ilmadega nagu praegu läksid nende aknad alati umbjäässe. Ja siis pidid kindaga sinna jää sisse augukesi tekitama, et aru saada, kus parajasti oled. Muidugi polnud bussis sees oluliselt soojem kui väljas. Parem juba seista kui lõdisedes istuda. Kuni karvkasukalised olevused hingeõhuga atmosfääri soojaks kütsid.
Eks olid siis ju rohkemgi kui praegu tänulik sooja kodu eest. Bussipeatusest veel kümme minutit vändata. Ja isegi kui veel pimedas kuuris taskulambiga puid toomas pidid käima ja hiiglama kaua ootama, enne kui üleriided maha said koorida. Veel üks tunne, mida enam kogeda ei saa: seista toanurgas selg vastu kuuma ahju.
Aga külmaga harjub. Märksa paremini kui kuumaga. Pärast tundub mõni miinuskraad tõelise rannailmana.

Mässupäeval

1. detsembril mõtlen millegipärast igal aastal mässule. 1924 toimunud kommunistide võimuhaaramiskatsele, mis külvas noores Eesti Vabariigis paanikat ja hirmu. See oli esimene hoop idealistliku demokraatliku riigi pihta, mida me esivanemad toona üles ehitada proovisid. Suure sõja järel sündinud riigi algidee oli ju lausa naivistlikult vabameelne. Kõigile maailmavaadetele pidi värskes riigis ruumi olema.
Tänavu vaatasin, mida suuremad ajalehed 2. detsembril sest sündmusest pajatasid. Päevalehe esiküljelt vaatab vastu järelehüüd Balti jaamas hukkunud teedeministri Karl Kark'ile. Ja tohutu hulk kinofilmide reklaame. Teistel lehekülgedel kirjutatakse aga mässust päris põhjalikult ja koguni veidi analüüsivalt. Ühesõnaga reageeris Päevaleht kiiresti. Erinevalt Tartus ilmunud Postimehest, mis järgmisel päeval avaldab vaid riigivanema kõne parlamendile ning ametlikud teated. Ajakirjaniku pilk puudub. Küllap nii ruttu ei jõutud.
Päevalehe 5. küljelt leiab ülioptimistliku lootuse anonüümselt Toompea korrespondendilt: "Nii kurb kui olnud sündmus oma laadi poolelt ka on, ühte head näevad temas väga paljud: ta raputab meid loiduselt, ta sunnib jätma hävitavad parteitülid, ta sunnib meele tuletama, et me kaugeltki veel ei ela vana Jumala selja taga."
1. detsembri pärastlõunal Toompeal valitsenud ülev ja üksmeelne meeleolu ei kestnud paraku kaua. Tülid muutusid aastatega aina intensiivsemaks. Kuni demokraatliku vabariigi idee maa pealt pühiti.
Muuseas - sama 1924. aasta 2. detsembri Päevalehe 5. leheküljel, otse parlamendireportaazhi kõrval on tagasihoidlik kuulutus: ilmus trükist Johannes Barbaruse luulekogu "Geomeetriline inimene".

Kusagil mujal, mitte siin

2. november. Hingedepäev. Pisikene pelargoonia rõdul avab uued õienupud. Vinge lill. Oh, aga mitte sellest ei pidanud ma rääkima. Viimasel ajal olen paar korda kinno sattunud ja eile teatrisse ka.
"Uus Maailm" on parim Eesti päritolu dokumentaal, mida õnnestunud näha. Vist peamiselt seepärast, et Jaan Tootsen on aktivistidega algusest peale kaasas käinud. Juba sellel legendaarsel Tartu maantee avamisel oli oma kaameraga kohal. Ta jõudis lähedale, sai sõbraks ja oskas õiged stseenid filmi mahutada. Tubli. Ja teiseks muidugi see, et Valk, Kaevats ja Lippus on vapustavalt põnev trio. Nende püüd ja võimekus kodanikuühiskonda ehitada on Eestis ainulaadne. Või Tallinnas vähemalt. Mujal Eestis on kogukonnaaktivism parem ja edukam. Üks isiklikult teada näide Urvastest kasvõi. Tundub, et mõnel pool maal inimesed hoolitsevad üksteise eest. Imelugu.
Tallinnas midagi kogukondlikku ette võtta on karm. Linnabürokraatia ja rahapuudus ühest küljest. Aga teisest otsast tundub mõneti hullem too jube individualismi sein, mille inimesed enda ümber ehitanud. Mina ja minu huvid. Tegelikult tundub mulle, et just külm naabritalumatus murdis Erko Valgu entusiasmi. See on hullem kui projektipõhine elu. Hullem kui sekeldused politseinike ja linnaametnikega. Hullem kui hall argipäev. Teadmine, et sind ei sallita sellepärast, et üritad elada ja teha teistmoodi. Kõigi heaks, mitte vaid iseenda.
Rainer Sarneti "Idioot" on seevastu midagi kardinaalselt teistsugust. On kirjutatud, et elitaristlik. Ma ei tea. Pigem rockvideo. Terve film, mitte üksnes sulgpallistseen Stranglersi "Strange Little Girli" taustal. Tehiskeskkonda asetatud klassikalise draama elemendid ei mõju kokku elusa filmina. Eesti teatri parimad jõud on mängus. Lutsepp, Tuisk, Eelmaa, Ulfsak, Kübar. Fantastiline seltskond. Vanad kirikud ja kloostrid, kuhu tegevus viidud - samuti suurepärane valik. Aga visuaalne suursugusus ja suurepärased dialoogid ei tee veel meistriteost. Filmina "Idioot" mind ei kõneta, ta on nii-öelda kontekstist väljas.
Ei kõneta ka NO teatri "Appi, Tulmukad". Vinge muidugi, kuidas kaks naist justkui ühe inimkeha suudavad luua. Kujutan arvukaid treeningtunde elavalt ette. Ja Tafitshuk oskab nalja teha küll. Aga tükk, mis põhineb näitlejate tohutul füüsilisel ebamugavusel? Tehtud. Korduvalt. Von Krahlis näiteks, palju palju aastaid tagasi juba. Enamasti sisukama materjali toel. Mitte et NO naljakaid stseene ei paku. Neid on päris mitu. Hea seegi. Seepärast ütleksin, et selja taga istunud ontliku härrasmehe valulikud ohked olid mõneti liialdus.
Mida ma aga üldse ei salli, on etenduse kavalehele kirja pandud õigesti elamise õpetus. Ära orja, ole vaba! Mis sa teed oma üksluist igavat tööd, mine ära, hakka loovalt elama! Yeah, right. Sa hea soovitaja maksad siis loodetavasti minu eest laenud, liisingud ja kommunaalid. Bensiini ja toidu. Ei? Aga ehk vähemalt ei küsi 17 eurot per nägu veidi üle tunnise näidendi eest?
Nojah. Tuleb meelde, et lotopilet uuendamata...

Ekraanid

Ma olen eri suurusega ekraanide meelevallas. Kodus, tööl, ringi liikudes. Ei ühtegi õigustust igavlemiseks kui sul on käeulatuses feissbuuk ja vikipeedia. Tegelikult on see neetult kurb elukorraldus, aga oravarattast välja ei saa. Langen aina sügavamale.
Aeg-ajalt põikan mõne teise ekraani taha. Viimasel ajal olen hakanud hipifilme vaatama. Teema on muidugi alati huvi pakkunud, aga nüüd võtsid spetsiaalselt ette mõne hipiliikumise tippajal valminud linateose. Sellise loodetavalt autentse ja ajastutruu.
"The Trip" on näiteks 1967. aastal valminud film, milles Peter Fonda ühe õige vägeva LSD-tripi ette võtab. Juuksed ei ole veel väga pikad, hipiliikumine pole veel politiseerunud, kõik tundub uus ja põnev. Fondale jagab Hapet Bruce Dern. Kusagil äärealadel tegutseb riukalik uimastikaupmees Jack Nicholson. Ja proua Fondat mängib Susan Strasberg, võluvalt kaunis noor daam. Film üritab näidata kõike seda, mida ühel korralikul Reisil ette võib tulla. Hallutsinatsioone, õuduskujutelmi, hirmu, arusaamatut käitumist. Kui sa LSD-d kasutanuna liikvele lähed, võib juhtuda kõike. Vingelt tuksleva süütuvõitu kuuekümnendate Los Angelese taustal.
Peaaegu sama seltskond tegi aasta hiljem teise hipifilmi Psych-Out, kus Stasberg on San Fransiscosse venda otsima saabunud kurt neiu. Venda, müstikut nimega Otsija, mängib seljale ulatuvate juustega Bruce Dern. Nicholson teeb uhke rolli lahedalt jaheda bändiliidrina. Ainult Fondat pole, aga teda asendab edukalt Dean Stockwell, kes eelkõige tuttav vanuigi tehtud koomilistest rollidest.
Psych-Out on The Tripist tumedam film, kujutades Friscot segase ja vägivaldse kogukonnana. Omakasu on juba jälle teemaks saamas. Vaba armastus looritatakse psühhedeeliasse.
Huvitav on see, et Fonda, Dern, Nicholson, Strasberg, Stockwell ei olnud mingid noored hipid. Kuuekümnendate lõpul olid nad kõik juba ca 30-aastased kogenud näitlejad. Osa neist jätkas muidugi Easy Rideriga, veel kraadi võrra lootusetuma ajaloopildiga.
Aga mina võtan pigem käsile kuulsa Woodstocki festivali dokumentaali, mis muusika kõrval demonstreerib ka veidi tõeliste noorte hipide väärtusi. Peamiseks nende seas: elada teisiti kui ema ja isa. Woodstock on tõsiselt võimas film. Tahaksin sellest näha festivali 40. aastakümneks välja antud mammutversiooni, aga pole kättesaadav. Peab leppima lühivariandiga.
Mõte liigub hipisid vaadates paratamatult sellele kui ammu see kõik oli. Toonased noored lähevad praegu pensionile. Kolivad Floridasse - viimane põlvkond, kes seda endale lubada saab. Ja tegelikult sarnanes nende elu õige palju oma vanemate omale.
Imet ei sündinud: hipiunistusi USA neljakümne aasta jooksul kanda ei võtnud. Omand on pühamast püham ja sõda rahust ikka tulusam. Aga küllap see on loogiline. Ning praeguse Ameerika nägu on just hipinoorte põlvkond kõige rohkem kujundanud. Sellest, miks nii läks, on palju kirjutatud. Aga küllap on põhjus ikkagi inimese loomuomases mugavuses. Kui sul on kõik olemas, ei hakka sa süsteemi muutma.

Varahommikul

Üks suuremat kasvu kodutu jäi mulle aastaid tagasi silma. Tavaliselt kohtas teda Tondi raudteejaama kandis, mõnikord sõitis bussis sealsamas lähedal Pärnu maanteel. Nüüd leiab mehe hommikuti Järve keskuse juurest. Ühel päeval võttis automaadist kaardiga raha - mingi sissetulek, ilmselt pension, tal siis nähtavasti on. Aga nukker on teda vaadata. Kümme aastat vähemalt sellises olukorras. Nii nukker, et Jutik talle ühel hommikul lausa veidi raha poetas...
Mõnikord mõtlen, et olen isegi temast vaid sammukese kaugusel. Kui peaks juhtuma midagi traagilist, kaotama töö või elukoha: kes teab, kas oleks endalgi jõudu enam oravarattasse naasta.
Kunagi olid mul illusioonid, et ehk saaks kasvõi miski väikese asjaga veidi Eesti poliitikat mõjutada. Üks põhjus, miks ma seda teha tahtsin, olid Balti jaamas ringi hulkuvad kodutud. Käisin sealt tihti läbi ning paratamatult jäin mõtlema ühiskonna ääretu julmuse peale. Kõiges selles, mis puudutab inimesi, kes ise hakkama ei saa. Ei lepi ma kunagi selle "tugevam võidab, nõrgem hävigu" ideoloogiaga. Mis sest, et illusioone enam pole.
Omamoodi irooniline, et mu kunagi valitud rohelise erakonna Facebooki lehel kirjutab täna anonüümne ideoloog (stiil ütleb mulle ometi selgesti, kellega tegemist): erakonda on meil nüüd vaja vaid inimesi, kes valmis omast taskust raha kulutama. Jajah, kes on valmis kinni maksma läbikukkunud poliitikute püünele tagasiupitamise? Heh.
Täna jälle varahommikul linnas. NO teatri korraldatud linnulaulukuulamine ühes Põhuteatri külastamisega. Aga ei maksa südalinnast imesid otsida. Hõbekajakaid kolm korda rohkem kui teisi linde kokku. Ja ei kuule ju läbi mootorimüra õieti midagi.
Põhuteater muidugi vaatamisväärsus. Olla mahukaim põhust ehitis maailmas. Tea, kas peaks uskuma. Lõhnab igatahes nagu laut, sees tundub õige jahe ja saal on nagu need mustad kastid ikka. Seekord lihtsalt põhust seintega.

Nägin bussis meremeest

Täies varustuses. Kaelarätik - sinist, musta ja valget, valge pluus, mustad püksid, lehvikutega müts. Vaatasin teda ja mõtlesin kui arhailiselt mõjub tänapäeval korrektne vormirõivastus. Politseinikudki tuiavad ringi sinistes kiledressides. Korralikus vormis oleks nagu midagi aukartustäratavat. Pärit teisest ajastust. Millal ise viimati ülikonda kandsin? Aastaid...

Unenäohämus

Unenägu on mõnikord nagu tohutu täitumatu unistus. Sa haarad ärgates kramplikult kinni igast detailist. On lihtsalt selline tunne, et nähtu oligi päriselt. Pidi olema - ma olin ju seal ometi ise, hoopis huvitavam ja omapärasem. Seda ei tohi niisama lendu lasta! Aga lendu ta siiski läheb. Juba pool tundi pärast ärkamist upud tavapärasesse argipäeva. Kuni taas ühel ööl...

Miks minust sotsi ei saa

Päikeselisel lõunatunnil hakkasin mõtlema küsimusele, mida paar inimest mulle esitanud on. Et kas nüüd parteituna kaldun sotsidega liitumise poole? Annan neile vähemalt kaotsi minema kippuva hääle?
Ei kaldu ja vist ka ei anna. Seekord. Maailmavaade on mul ju ikka roheline, selline klassikalist laadi. Selline, millesse sotsiaalne õiglus ja vägivallatus ka täiel määral ära mahuvad. Rohelist erakonda jään ilmselt päris pikaks ajaks taga nutma, sest lahkusin ju sealt sellepärast, et mul on mingid kummalised väärtushinnangud ja arusaamatu väärikus. Et ma päris kõigega ei lepi. Mitte sellepärast ei läinud ära, et maailmavaates pettunud oleksin.
Sotsid ei sobi päris mitmel põhjusel.
Esiteks: rohelist mõõdet ei ole neil sugugi. Üks väheseid punarohelisi Mark Soosaar kandideerib rohepunase Toomas Trapido moodi üksikkandidaadina.
Teiseks: sotside erakonnas pole märgata uuendusmeelt ega radikaalsust. Tahaksin teistmoodi mõtlemist ja tegemist, mitte klassikalist ülevalt alla skeemi.
Ja kolmandaks: partei, kus ilma suurema mureta selline mees nagu Jüri Pihl esimeheks valitakse, ei tundu mulle sobivana. Midagi seal ei klapi. Kardan vist taas oma kummalisi väärtushinnanguid solvata.
Poliitika asemel tasub hoopis kunsti nautida. Sain ootamatult suure elamuse.

Kookonisse

Kõusaarel on seekord mõneti õigus. Uudiseid ja kultuuri on nii palju, et ennast kõike seda jälgima sundimine on lausa hukatuslik. Mõnikord õhtul on lihtsalt kõrini. Mitte tööväsimusest või füüsilisest pingutusest. Ei, infost. Voost välja astuda tundub siiski liiga lihtne lahendus. Pole võimalik. Esiteks ei luba seda sinu enda pidevalt uue näljas peanupp (olgu ta tihtipeale neetud) ja teiseks ei saa endale jõudeelu lihtsalt lubada.
Tabasin viimati graafikatriennaalil ennast mõttelt, et ma tegelikult ei suuda enam enda jaoks seda kõike enam lahti mõtestada. Kaugel sellest. Juba umbes kolmanda kultuuriteoreetiliselt korrektse teosekirjelduse lugemine tekitab kohutavat vastumeelsust. Aga ehk pole vajagi kõike teada. Ehk tuleb lihtsalt leida see, mis sulle sobib ja vajalik. Ning jäädagi vaid sellele truuks.
Umbes sama lugu, et pean küll ennast muusikafänniks, aga pole kordagi teadlikult kuulanud Kanye Westi või Lady Gagat. Elan lihtsalt omas kookonis ja arvan, et vast ongi mulle nii hea.

Poskast, Verast ja vene keelest

Ühel kurval vihmasel õhtul sattus pihku paks ja läikiv raamat Jaan Poskast. Alguses paistis lootusetult igav - akadeemilised ülistavas vormis ülevaated ja genealoogiline perekonnalugu. Huvitavamaks läks siis kui kaasaegsed ise sõna said. Ning muidugi pilte vaadates. Muuseas: viimases KesKusis (või kuidas seda J-K Raidi poliitiliselt vastikut, kuid kultuuriteemadelt huvitavat väljaannet nimetama peab?) kirjutas fotode maagiast Andreas W. Kirjutas nii, et elulooraamatuid vaadates on tema jaoks fotod ehedam pilk kadunud aega kui tavaliselt veidi subjektiivne jutt. Ma nõus.
OK, aga põhilise juurde tagasi. Kui tihti mõtleme sellele, et vana Eesti Vabariigi loojad elasid enamiku oma elust venekeelses keskkonnas? Jaan Poska on suur eestlane, kuid advokaadi ja linnapeana suhtles ja töötas ta vene keeles. Kodus Rootsi päritolu abikaasa ja lastega kõneles samuti vene keelt. Sõprade ja tulevaste riigitegelaste Pätsi, Teemandi, Strandmaniga ilmselt samamoodi. Alles 1917 hakati Tallinna linna asju eesti keeles ajama. Poskat polnud siis enam kauaks. Ehk siis vana Eesti poliitilised liidrid elasid sisuliselt vene kultuuriruumis. Muidugi tähendas see mõndagi ka EW elukorralduse ja hilisema saatuse jaoks.
Teine põnev koht raamatus on see kui juttu tuleb Jaani tütrest Vera Poska-Grünthalist. Selle naise elust saaks vägeva filmi. Üks esimesi kõrgharidusega naissoost juriste Eestis. Võrdõiguslikkuse eestvõitleja. Pärast sõda Rootsis elades eri riikides elavate pagulaste ühendaja. Ja ikka jätkuvalt oma arvamises kindel. Tänapäeval saanuks sellisest daamist uhke poliitiline liider. Aga Vera ei tahtnud vana vabariigi ajal poliitikasse minna. See oli suletud meeste klubi ja seda aktsepteerisid tollal isegi kõige aktiivsemad daamid.
Võib-olla kui Vera võtnuks oma asjaks naiste poliitikasse toomise, oleks tänases Eestis naissoost poliitilisi liidreid rohkem?

Sinine ja kollane

Midagi rahustavat on neis päikeselistes päevades. Tundub veidi nagu aeg seisaks paigal. Pole see tavaline mudasügis oma ääretu pimedusega veel kohale jõudnud. Kuigi õhtud on juba rasked ja lohisevad. Eriti kui neid üksi veetma pead. Ja hommikud jäiselt külmad.
Ma ei tea, mis minuga on, aga hirmsasti suhelda tahan viimasel ajal. Mitte niivõrd ise rääkida kui lihtsalt toredas seltskonnas viibida. Kui mõni selline õhtu möödas, ootan kohe järgmist. Õieti esimest korda elus mõtlen, et tahaksin rohkem inimesi tundma õppida.

Kui ametnik sinuga kõneleb

EPL kirjutab täna inimestest, kes aitavad oma vaeste kaasteeliste loomi. Abi saavad küülikud, kassid ja koerad, kuid millegipärast mitte ainelist puudust kannatavad kalad ja roomajad. Viimased polevat kõlbulikud.
Aga tähelepanu tahtsin tegelikult juhtida Tartu omavalitsusametnik Merle Kivesti sõnumile, mille ajakirjanik talt välja on suutnud pigistada. Öelnud kõigepealt, et omavalitsustel on veavu raha vaesunud inimeste abistamiseks ja loomadega me hoopiski tegeleda ei saa, lisab Merle K.: "Samas kui me inimesele toiduostmiseks toetusraha anna­me, ei välista ju seda, et inimene ostab süüa ka oma koerale või kassile.”
Välistada ei saa ega tohi tõepoolest midagi. Seda tõde tunneb iga ametnik. Mina pean ka alati inimestega telefonis rääkides või silmast silma vesteldes meeles hoidma, et mitte kunagi ei tohi mitte midagi kindlalt öelda. Sest mina olen ju ainult üks väike tähtsusetu hammasratas ja hoopiski on teadmata, kes tegelikult lõpuks kodaniku asja üle otsustab ja mis asjaoludel. Seetõttu on sajaprotsendiline välistamine ametniku jaoks alati välistatud.

Turr :)

Turr on selline ootamatult tore loom.

Kuumade päevade märkmeid

...Solarise katusel on avatud kauni vaatega kohvik. Aga lauad on lõunal kõik päikese meelevallas ning päevavarjud "saabuvad kunagi hiljem". Ilmselt sügiseks. Nõnda kaabime läbi linna tagasihoidlikku Von Krahli õue, kus on vari ja pärast higipühkimist igati inimlik olla. Turiste on metsikut moodi liikvel. Tunned ise ka ennast välismaalasena. Eestlane on rannas või kartulimaal. Aga siis leiab Jutik Müürivahe tänavalt imetoreda pärlipoe ja päev on päästetud...
...Õhtul loputavad sakslased imekombel jalkas argentiinlasi. Ja kasahhitar Shvedoval on Wimbledonis imekaunid käed, pikkade pikkade saledate sõrmedega...
...Lõunamail metsmaasikaid korjama minnes satud kohe lõppematu putukarünnaku keskele. Isegi kui tahaks pikemalt otsida, lihtsalt ei lubata. Ja pärast muretse veel puukide pärast. Metsamarjad ise on muidugi oma aiaversioonist märksa hõrgum maitseelamus. Selletõttu on mõtet veidi vaeva näha...
...Tartus eile tagasihoidlik kolmkümmend celsiust varjus. Traditsioone järgides siirdun Toomemäele Nero Wolfe'i krimkasid lugema. Mitu korda seda aastate jooksul juba teinud olen - samal ajal kui Jutik kusagil linna peal asjatab? Vist peaaegu igal suvel. Toomemäel on ohtralt varjulisi pinke. Kui päike puu tagant taas lõõskama kipub, siirdud aeglaste mõõdetud sammudega järgmise juurde. Midagi enamat palavuses teha ei jaksa. Uskumatult palju purjus inimesi tuiab ringi. Ma kuidagi ei mõista, kuidas on võimalik säärase leistakuga alkoholi tarbida...
...Ülikooli raamatukogu hoones on tore söögikoht Gaudeamus. Pidavat aastakese avatud olema juba. Suur toiduvalik ja isegi Wifi. Kuid sealgi kipub päike lõpuks liiga tegema. Sealsamas kõrval saab Lotmani purskkaevu imetleda. Semiootik pidavat neid torujuppe silmitsedes igaühe silme ette kerkima. Minu silm põhilist ei taba...
...Pärast ebaõnnestunud jäätisetarbimist (sulas pagan kohe ära ja jättis pluusile pleki), siirdume Jutikuga Emajõe äärde suplema. Otse loomulikult pole me ainsad huvilised. Vees on raske vaba pinda leida. Aga vähemalt veidigi leevendust. Sain oma tänavuse suplusdebüüdi ära teha. Nüüd tahaks juba merre!...
...Krooksus pole ma vist 6-7 aastat käinud. Muutunud pole seal midagi. Leti peal vaatab vastu silt: maksa sularahas, ära poputa rootslasi. Võtan silmi peites pangakaardi välja. Terassil kanapastat tarbides vaatan Toomemäe poole üles ja tulevad meelde aastatetagused Tartu päevad Jutikuga. Ilus aeg oli...
...Õhtul kodumail tagasi ja kohe jalutama. Pool üksteist õhtul on ikka veel palav. Kurjad koerad igas teises aias. Miks ma neid krantse nii koledasti pelgan? Mida vanemaks saan, seda rohkem...
...Öösel on leitsakus võimatu uinuda. Kui lõpuks tukkuma jään, näen unes seebikate õudustäratavaid lõpplahendusi. Üldse ei ole mõnus...

Paralleelid

Kaunil päikeselisel pühapäeval ulmesarja Stargate Universe uusimat osa vaatamas. Kusagil universumi kaugemas nurgas kihutab tähelaeval ringi grupp omavahel kisklevaid inimesi. Tundmatus, võõras keskkonnas, kus tegelema peaks ellujäämisega, peavad inimesed selle asemel omavahel mõttetut võimuvõitlust.
Vägisi tuleb meelde üks päris eestimaine organisatsioon, kuhu mul on õnn või õnnetus kuuluda. Samamoodi omavahel kakeldes tundmatu (loe: musta) tuleviku poole.

Pepulipsuga boditurbo

Ehk ennast väga kõrgelt hindav Nissan Patrol uppuval Pärnu maanteel. Plärts, plärts. Tõnismäe märjast klaasist kõnniteede läbimine on täna hommikul tõeline julgustükk.

Tallinna lumebrigaad

Linn võinuks juba detsembris luua lumebrigaadi. Isegi kui kaasatud olnuks vaid paar-kolmsada töötut minimaalse sissetulekuga, kes jagunenuks umbes kümnesse koristustiimi. Igalühel selline veidi usaldusväärsemat sorti ja veidi suurema palgaga brigadir. Ikka mõttekam ja sisukam töö kui bussis haigutada ja piletiga sõitjatega häbist silma vaatamist vältida.
Koristusrühmad oleksid oluliselt aidanud jalakäijate liikumisele kaasa. Näiteks praegune olukord sellisel üldkäidaval tänaval nagu Tartu maanteel on õudne. Kõnniteedel on kümne-kahekümne sendi paksused jääkihid, mis teevad kõndimise iga ilmaga keeruliseks. Kas sumpad supis või komberdad konarlikul jääl. Soome või Rootsi suuremas linnas ei tuleks selline asi kõne allagi. Jääl lihtsalt ei lastaks taolisele tänavalõigule tekkida.
Tänavusel talvel saanuks lumebrigaad igal nädalal stabiilse töökoormuse.

Sarkozy

Prantsuse president ütles äsja teleris seda, mida olen endamisi tihti mõelnud. Ja kindlasti on paljud teisedki. Miks on Euroopa riikidel nõnda raske ühiste väärtuste nimel tegutseda kui ühisosa meil ju nõnda suur? Samad eesmärgid, sarnane arusaam heast elust.
Eks süüdi ole see pagana rahvuslus. Mida vanemaks saan, seda vähem talun ühe rahvuse või riigi huvidel põhinevat toimimist. Uhkusel oma rahvuse üle on oma koht, aga Euroopa poliitikasse see mentaliteet ei sobi. Kaua veel läheb, kuni midagi nii lihtsat üldiselt mõistetavaks saab.