Miks minust sotsi ei saa

Päikeselisel lõunatunnil hakkasin mõtlema küsimusele, mida paar inimest mulle esitanud on. Et kas nüüd parteituna kaldun sotsidega liitumise poole? Annan neile vähemalt kaotsi minema kippuva hääle?
Ei kaldu ja vist ka ei anna. Seekord. Maailmavaade on mul ju ikka roheline, selline klassikalist laadi. Selline, millesse sotsiaalne õiglus ja vägivallatus ka täiel määral ära mahuvad. Rohelist erakonda jään ilmselt päris pikaks ajaks taga nutma, sest lahkusin ju sealt sellepärast, et mul on mingid kummalised väärtushinnangud ja arusaamatu väärikus. Et ma päris kõigega ei lepi. Mitte sellepärast ei läinud ära, et maailmavaates pettunud oleksin.
Sotsid ei sobi päris mitmel põhjusel.
Esiteks: rohelist mõõdet ei ole neil sugugi. Üks väheseid punarohelisi Mark Soosaar kandideerib rohepunase Toomas Trapido moodi üksikkandidaadina.
Teiseks: sotside erakonnas pole märgata uuendusmeelt ega radikaalsust. Tahaksin teistmoodi mõtlemist ja tegemist, mitte klassikalist ülevalt alla skeemi.
Ja kolmandaks: partei, kus ilma suurema mureta selline mees nagu Jüri Pihl esimeheks valitakse, ei tundu mulle sobivana. Midagi seal ei klapi. Kardan vist taas oma kummalisi väärtushinnanguid solvata.
Poliitika asemel tasub hoopis kunsti nautida. Sain ootamatult suure elamuse.