Teatripaanika

Eilne teatrielamus oli mitmeski mõttes omapärane. No see asi kõigepealt, et ma tundsin end terve päeva ütlemata sandisti. Peavalust olin õhtuks lahti saanud, kuid Linnateatri väikese saali ebamugaval toolil kükitades tekkis mõlema vaatuse ajal paanikahoog. Ilmselt õhupuudusest. Imekombel suutsin minemajooksmisest hoiduda. Naljakal kombel oli kõige hullem enesetunne Indrek Ojari monoloogide aegu, mistõttu just tema omad kõige vähem meelde jäid.
Noorelt AIDS-i surnud prantslase Lagarce'i "Üsna maailma lõpus" on selline tükk, kus viis laval viibivat näitlejat saavad monoloogidega hiilata. Nad ei suhtle omavahel, kirjeldavad üksnes oma ahtakest maailmapilti.
Juba algus on füüsiliselt ahistav. Istud teises reas kui tuleb Priit Võigemast ja seisab sinust vaevu meetri kaugusele. Ja peab pika kõne, nii et märkad iga väiksematki karvakest tema sametjakil. Võigemast suudabki lavastuses suhelda vaid publikuga. Ehk siis sisuliselt iseendaga. Sõitnud aastatepikkuse eemaloleku järel perekonna juurde, ei suuda ta nende võõraks jäänud inimestega ühisosa leida. Ta ei saa neile öeldud, et on suremas. Oma vahepealse elu seletamisest või tunnete väljendamisest rääkimata. Pereliikmetel on aga Võigemasti Louis'le öelda nii mõndagi. Ja nad teevad seda üksteise järel väga vahvalt. Anu Lamp, Sandra Uusberg, Külli Teetamm, Indrek Ojari ju ka tegelikult.
Teine huvitav asi eilse etenduse juures oli, et vaatasin seda koos teatritundjast sõbraga. Tema väikesed seletavad märkused aitasid päris huvitavalt tausta avada. Näiteks seda, et Sandra Uusberg Ükskülade teatridünastiasse kuulub, olen ju kunagi teadnud. Aga ei mäletanud enam.
Eriti meeldivat mälestust õhtust ikkagi ei jäänud. Linnateater peaks väikesesse saali kuidagi värskemat õhku juurde toimetama. Üldse on see üks kuradima kitsas ja ebamugav paik etendust vaadata. Ja miks küll peab esimene vaatus kestma üle pooleteist tunni ja teine vaevu pool tundi? Esimese lõpuks oled kange ja surnud ning kui teises esimesest ehmatusest üle saad ja veel vaadata tahad, on tükk äkki otsas mis otsas.
Kes aga näitlejate individuaalseid oskusi hindab, sellele kõlbab see tükk kenasti. Esimestest ridadest on vaatepilt eriti mõjus.