Eile arvutis sadu fotosid läbivaadates ja sorteerides sain aru kui palju toredat ikka juhtub. Ka siis kui õieti kusagil pole käinud ega midagi olulist teinud. No kasvõi üksnes viimase poole aasta jooksul. Mõni tähtsusetuna tunduv moment on tagasi mõeldes imetore. Oskaks nii elada, et tunneks pisikestest asjadest rohkem rõõmu. Siis kui nad juhtuvad, mitte tagantjärgi tarkusena. Vaat see oleks tore.
Aga väljas on kuupäevast hoolimata imeilus. Seisad tuulevaikses kohas ja saad aru, et päike käib juba vähe kõrgemalt. Kusagil taamal hiilib kevad lähemale.
Postitused
Tahan dopamiini!
-
Järgnev ilmselt ei ole väga üllatav avastus kellelegi, kes on seda
võrgupäevikut kaua aega mõttega lugenud.
Kuna mina olen seda põhiliselt kirjutanud ja j...
23 tundi tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar