Lõputu talve harvadest elamustest

No näed, eelmises igiammuses postituses kirjutasin midagi kevadest. Täna ta siis algas. Olin just hambaarsti haardest pääsenud ja istusin Mosaiigis Vabaduse platsil. Päike paistis, mõnus. Niikaua kui toas püsid, tundubki hea soe. Õues on hirmus.
Et loomulikult on lõplikult kõrini, tahaks vabalt liikuda, hingata ja igal pool ringi sõita. Aga mis ma ikka torisen. Parem mõnest viimasel ajal saadud elamusest mõni sõna.
Filmidest kõigepealt. Eile õhtul vaatasin Hardi Volmeri "Elavaid pilte". Eesti mõistes on see suursugune töö, nii tehniliselt kui visuaalselt meie jaoks enneolematu. Toodud rahva ette suurema kärata, mis päris sümpaatne. Eesti 20. sajandi kurbloolik kroonika - viienda aasta revolutsioonist Estonia uppumise ja khm, jõulise kinnisvaraarenduseni. Kõige uhkem leid Volmerilt vast see, et peategelaseks pole eestlanna vaid baltisaksa paruni tütar. Väike kummardus sellele meie jaoks kaduma läinud rahvale.
Pildikeelelt on "Elavad pildid" väga vahva. Alguses tummfilm, kahekümnendate aastate lõpus jõuab kohale heli, alguses tehniliselt krobeline, edasi aina parem. Ei märganud, millal mustvalgest värviline sai - küllap kolmekümnendate lõpupoole. Nii on Eesti ajalugu justkui ka filmi ajalugu.
Ainult hirmus nukker on see film. Sellest hetkest kui vana Üksküla esimest korda kaadrisse jõuab kuni Ita Everi viimaste stseenideni. Küllap asja pärast. 20. sajandi Eesti oligi ütlemata nukker.
Veel meenub selle aasta alguses nähtud filmidest "Lincoln". Tubli tükk filmi. Meeldis, et süvenetakse lühikesse, aga üliolulisse perioodi suure mehe elus. Tavaline sünnist surmani stiil muudab filmi lihtsalt episoodiliseks, nüüd aga on võimalik minna sügavuti. Puudub ka patriootlik trummipõristamine, mille eest Steven Spielbergile eriline tänu. Kõrvalkarakterid on vaimustavad, eelkõige Tommy Lee Jonesi mängitud Thaddeus Stevens. Selline film, et mõned head tunnid Vikipeedias on tagantjärgi loo tausta uurimiseks kindlustatud. Daniel Day-Lewise parima meespeaosa Oscar polnud lihtsalt õigustatud, see oli ainuvõimalik.
Ja siis oli veel "Paralleelmaailmad", ootamatult nauditav ulmekas. Meenus kohe China Mieville'i "Linn ja linn" ehk siis nüüdki oli lugu kahest üheaegselt ja paralleelselt eksisteerivast ühiskonnast. Paralleelmaailmates olid nad teostatud nii, et ühed elasid all ja teised tagurpidi nende pea kohal. Ehk siis alumiste jaoks elasid ülemised tagurpidi taevas. Justkui keegi tantsiks laes või nii. Nojah, seda peab vist ise nägema, seletada väga ei oska. Visuaalselt suurepärane mõte, lugu ise võib-olla mitte nii vaimustav. Maailmadevaheline traagiline armastuslugu, lisaks vaesus vs rikkus ja keeld teist maailma külastada. Kõik nagu aimata võib. Aga seda filmi vaadanuks ka puht kunstilistel põhjustel, lugu polnuks vajagi.
Teatris on ka veidi käidud. Loota loost rääkides. Kõigepealt siis NO-teatri tükist "Iga eht südamelöök", mis saanud kriitikutelt enamasti nahutada, vahest harva ka kiita. Mulle meeldis. Võimalus nautida suurepäraste näitlejate eneseväljendust, emotsioone ja liikumist. Loo puudumine ei häirinud sugugi. Juhan Liivi luule värviliste lambikestega kaetud laval. Omlett Jamie Oliveri moodi. Näitlejate ebamugavus, mis andnud inspiratsiooni teha tavalisest teistmoodi.
Teisest küljest pole ka ülitraditsioonilisel teatritükil midagi häda kui ta on lavastatud piisavalt intiimselt ja kütkestavalt. Linnateatri "Kes kardab Virginia Woolfi?" on igati neljatunnist ajakulu väärt. Traditsiooniline klassika muidugi, mida ma kusagil Draama suures saalis ealeski ei viitsiks vaadata, aga Laial tänaval tuuakse näitlejad vaatajate keskele - nii ...et vaiksemal hetkel võid nautida näiteks kaasvaatajate näoilmeid. Ja olen nüüd lühikese vahega kaks korda Andrus Vaarikut laval näinud ja pole midagi öelda, on alles võimas vana. Tavaliselt kõrvalosadega leppima pidanud Epp Eespäev talle vääriline partner ka.
See teine Andrus Vaarikuga tükk oli ka Linnateatris. "Hamlet" Alo Kõrvega peaosas. Selles võib nautida Linnateatri tavapärast võlu - viimseni viimistletud draamat. Veidi arusaamatuks jäi klassikalise loo toomine viinasmugeldamise kõrgaja Eestisse. Vist küll ainult lavakujunduse tarbeks. Sest tekst ja tegevus jäid Shakespeare'ile truuks. Andrus Vaarik säras Poloniusena ja oli kena täiendus Aadlile, Kõrvele, Ojarile. Ehk antud juhul mängis oma nooremad kolleegid isegi üle.