Mässupäeval

1. detsembril mõtlen millegipärast igal aastal mässule. 1924 toimunud kommunistide võimuhaaramiskatsele, mis külvas noores Eesti Vabariigis paanikat ja hirmu. See oli esimene hoop idealistliku demokraatliku riigi pihta, mida me esivanemad toona üles ehitada proovisid. Suure sõja järel sündinud riigi algidee oli ju lausa naivistlikult vabameelne. Kõigile maailmavaadetele pidi värskes riigis ruumi olema.
Tänavu vaatasin, mida suuremad ajalehed 2. detsembril sest sündmusest pajatasid. Päevalehe esiküljelt vaatab vastu järelehüüd Balti jaamas hukkunud teedeministri Karl Kark'ile. Ja tohutu hulk kinofilmide reklaame. Teistel lehekülgedel kirjutatakse aga mässust päris põhjalikult ja koguni veidi analüüsivalt. Ühesõnaga reageeris Päevaleht kiiresti. Erinevalt Tartus ilmunud Postimehest, mis järgmisel päeval avaldab vaid riigivanema kõne parlamendile ning ametlikud teated. Ajakirjaniku pilk puudub. Küllap nii ruttu ei jõutud.
Päevalehe 5. küljelt leiab ülioptimistliku lootuse anonüümselt Toompea korrespondendilt: "Nii kurb kui olnud sündmus oma laadi poolelt ka on, ühte head näevad temas väga paljud: ta raputab meid loiduselt, ta sunnib jätma hävitavad parteitülid, ta sunnib meele tuletama, et me kaugeltki veel ei ela vana Jumala selja taga."
1. detsembri pärastlõunal Toompeal valitsenud ülev ja üksmeelne meeleolu ei kestnud paraku kaua. Tülid muutusid aastatega aina intensiivsemaks. Kuni demokraatliku vabariigi idee maa pealt pühiti.
Muuseas - sama 1924. aasta 2. detsembri Päevalehe 5. leheküljel, otse parlamendireportaazhi kõrval on tagasihoidlik kuulutus: ilmus trükist Johannes Barbaruse luulekogu "Geomeetriline inimene".