Reedeõhtune valss

Keerab vaikselt jõulude poole, tänavu eriliselt pimedas ja vihmas. Vahepeal on möödunud mõned väheütlevad nädalad. Mõni kinoskäik on ju sinna ära mahtunud. Näiteks võluvalt stiilne "Tinker, Taylor, Soldier, Spy". Külma sõja aegne spioonilugu, mis pandud toimuma minu sünniaastal! Fantastilised näitlejad muidugi. Kes mäletab märksa nooremat Gary Oldmani Dracula või Lee Harvey Oswaldina, võib teda vananeva Smiley rollis vaevu ära tunda. Aga eks filmi teeb eriliseks seitsmekümnendate alguse skisofreeniline hallus. Tsirkuseks nimetatava luure peamaja ehitussoojakuid meenutavad kabinetid on tõeline leid. Pole ime, et sisekaadrid võeti üles armeebarakkides.
Ühel hetkel sattusime Draamateatrisse "Aabitsa kukke" vaatama. Eks ma olen Tõnu Oja fänn juba palju aastaid ja see talle kirjutatud näidend on mehe karjääri tipphetki. Kirjutanud on Kivirähk loo pigem tragöödiana. Sellest polegi kohe nii lihtne aru saada. Etenduse ajal naerad omajagu, aga pärast tahaksid nutta. On ju see lugu abituse jultunud ärakasutamisest. Peategelane on jäänud lihtsameelseks, sest kõigile ta ümber on see alati olnud kõige kasulikum.
Detsembri saabumine tähendab minu puhul ka aasta parimate laulude ja plaatide kokkuotsimist. Tänavu on olnud väga hea muusika-aasta. Või siis pole ma julmadeks valikuteks valmis. Igatahes on mul praegu 57 lauluga nimekiri ja ühestki neist justkui loobuda ka ei taha. Eks ole näha mis saab kui kirjutamiseks läheb.
Kingiralli käib ka niikuinii. Minu ülim vastumeelsus ostmise suhtes tõstab pead. Ja Facebooki orjus süveneb. Aga eks ta töö kõrvale ülivajalik kaaslane on. Nagu ka BBC raadiote muusikasaated. Hoiavad veidigi aju ärkvel. Oleksin vist ilma nende igahommikuste poole seitsmeste tõusmisteta hoopis teine inimene.

Hooajalised tervitused Tom Waitsilt.