Varahommikul

Üks suuremat kasvu kodutu jäi mulle aastaid tagasi silma. Tavaliselt kohtas teda Tondi raudteejaama kandis, mõnikord sõitis bussis sealsamas lähedal Pärnu maanteel. Nüüd leiab mehe hommikuti Järve keskuse juurest. Ühel päeval võttis automaadist kaardiga raha - mingi sissetulek, ilmselt pension, tal siis nähtavasti on. Aga nukker on teda vaadata. Kümme aastat vähemalt sellises olukorras. Nii nukker, et Jutik talle ühel hommikul lausa veidi raha poetas...
Mõnikord mõtlen, et olen isegi temast vaid sammukese kaugusel. Kui peaks juhtuma midagi traagilist, kaotama töö või elukoha: kes teab, kas oleks endalgi jõudu enam oravarattasse naasta.
Kunagi olid mul illusioonid, et ehk saaks kasvõi miski väikese asjaga veidi Eesti poliitikat mõjutada. Üks põhjus, miks ma seda teha tahtsin, olid Balti jaamas ringi hulkuvad kodutud. Käisin sealt tihti läbi ning paratamatult jäin mõtlema ühiskonna ääretu julmuse peale. Kõiges selles, mis puudutab inimesi, kes ise hakkama ei saa. Ei lepi ma kunagi selle "tugevam võidab, nõrgem hävigu" ideoloogiaga. Mis sest, et illusioone enam pole.
Omamoodi irooniline, et mu kunagi valitud rohelise erakonna Facebooki lehel kirjutab täna anonüümne ideoloog (stiil ütleb mulle ometi selgesti, kellega tegemist): erakonda on meil nüüd vaja vaid inimesi, kes valmis omast taskust raha kulutama. Jajah, kes on valmis kinni maksma läbikukkunud poliitikute püünele tagasiupitamise? Heh.
Täna jälle varahommikul linnas. NO teatri korraldatud linnulaulukuulamine ühes Põhuteatri külastamisega. Aga ei maksa südalinnast imesid otsida. Hõbekajakaid kolm korda rohkem kui teisi linde kokku. Ja ei kuule ju läbi mootorimüra õieti midagi.
Põhuteater muidugi vaatamisväärsus. Olla mahukaim põhust ehitis maailmas. Tea, kas peaks uskuma. Lõhnab igatahes nagu laut, sees tundub õige jahe ja saal on nagu need mustad kastid ikka. Seekord lihtsalt põhust seintega.