Kookonisse

Kõusaarel on seekord mõneti õigus. Uudiseid ja kultuuri on nii palju, et ennast kõike seda jälgima sundimine on lausa hukatuslik. Mõnikord õhtul on lihtsalt kõrini. Mitte tööväsimusest või füüsilisest pingutusest. Ei, infost. Voost välja astuda tundub siiski liiga lihtne lahendus. Pole võimalik. Esiteks ei luba seda sinu enda pidevalt uue näljas peanupp (olgu ta tihtipeale neetud) ja teiseks ei saa endale jõudeelu lihtsalt lubada.
Tabasin viimati graafikatriennaalil ennast mõttelt, et ma tegelikult ei suuda enam enda jaoks seda kõike enam lahti mõtestada. Kaugel sellest. Juba umbes kolmanda kultuuriteoreetiliselt korrektse teosekirjelduse lugemine tekitab kohutavat vastumeelsust. Aga ehk pole vajagi kõike teada. Ehk tuleb lihtsalt leida see, mis sulle sobib ja vajalik. Ning jäädagi vaid sellele truuks.
Umbes sama lugu, et pean küll ennast muusikafänniks, aga pole kordagi teadlikult kuulanud Kanye Westi või Lady Gagat. Elan lihtsalt omas kookonis ja arvan, et vast ongi mulle nii hea.