Armastusest rääkides

Graafikatriennaalil on mul ikka kombeks käia. Käisin juba siis kui graafika tähendas Mare Vinti, Jüri Arrakut ja Leonhard Lapinit. Raul Meelt võib-olla juba ka. Aga igatahes vaid raskesti seletatavaid pilte Kunstihoone seinal kummaliste pealkirjadega. Graafika mulle meeldis. Nõudis nuputamist, visuaalset taju, värvidest ja kujunditest hoolimist.

Mida kõike tänavune Kumus näidatav graafika ei sisalda? Vanu häid graafilisi lehti peaaegu enam üldse mitte. Plakateid, videofilme, koomikseid, raamatukujulisi teoseid. Mida iganes. Rahast ja armastusest peamiselt. Raha enamasti naeruvääristades, talle absurdseid väärtusi kandes. Armastust enamasti ihaks pidades. Loomalikke instinkte näidates ja neid igal võimalikul viisil varjavat ühiskonda mõnitades.

Päris ängistav on see vaatepilt. Isegi hipilikud loosungid mõjuvad selles keskkonnas masendavalt. Muidugi on erandeid. Aeg-ajalt jääd seisma ja imetled. Enamasti asuvad paremad asjad kusagil nurga taga. Aga nagu ikka tohutul näitusel ei jaksa nii kuigi kaua. Infot on liiga palju. Väsimus jalgades ja tühi pea.

Minu meelest upuvad tänapäeva näitused informatsiooni. Iga taiese kõrval on eraldi infoleht. Ei piisa enam kunstniku nimest ja teose pealkirjast. Keegi taibukas kriitik on võtnud vaevaks nähtav üksipulgi lahti kirjutada. Panna teos laiemasse konteksti, õpetada sind õiget asja tabama. Minu jaoks on see masendav praktika. Tahaksin ise otsustada, mida ma näen. Miks ma peaksin näitust mingi profi silme läbi vaatama?

Infolehed on paljude teoste kõrvalt minema kõndinud. Just nende huvitavamate. Ei saa kunstniku nimegi teada kui eraldi otsima ei lähe. Asi on korraldajatel läbi mõtlemata.

Nõnda ma ei saagi triennaalilt soovitud elamust. Üksnes segi aetud pea ja vajaduse millalgi tagasi minna. Tea kas tegelikult viitsin.