Taas killud kui pikemalt ei jaksa

Mõni hetkeelamus tahaks hirmsasti välja, lasen siis neil tulla:
* laupäeval, just enne käte külmumist, imemõnus latte Tartu Suudlevates tudengites Kunnase järjekordse tellise saatel.
* läbi tuisuvaalude Mäo Statoili poole. Küll sinna on keeruline maanteelt pääseda. Üksik teenindaja ja ei ainsatki hingelist rohkem. Veel on talv.
* pühapäeva hilisõhtul pärast Mäod algav jäitevihm. Väljas 5 kraadi miinust ja autoaken kattub hetkega paksu jääkihiga. Kui libe võib veel olla märg maantee? Ei taha isegi mõelda. Hetkeks väga tõsine hirm, aga kõige hullemaks ei lähegi.
* eile uduvihmas üle jääväljade von Krahlist No-teatrisse. Iga aastaga käib kõnniteede eest hoolitsemine siin linnas alla. Raekoja platsi pole võimalik normaalselt ületada - täpselt nagu pimedatel üheksakümnendatel.
* No99-s No74, nimeta. Risto Kübara fantastiline kehaline sooritus, vaatamata näidendi kaootilisusele, kõigele sellele ammuilma nähtud ja tehtud modernismile. Vilkuvad tuled, roppused, seksiimitatsioonid, kõrvulukustav müra, suits. Kõik nähtud, kõik aut. Aga kui näitleja oma võimete piire kompab, tundub ikkagi huvitav.
* roheliste surmaheitlus, liiga ahvatlev, et temast vabatahtlikult loobuda. Üks näpuliigutus veel teha - see kõige raskem.