Poll

Poolteist aastat tagasi rändasime ühel nädalavahetusel kambakesi Pärnumaal. Muuhulgas käisime ka filmi võtteplatsi imetlemas. Veidrat vette ehitatud räämas mõisa mererannal.

Nüüd on peamiselt sakslaste Eestis vändatud "Polli päevikud" kinos ja eile käisime teda üheskoos vaatamas. Huvi oli kasvõi näha, kuidas nad seda vette ehitatud mõisa kujutanud olid. Tookord suvel mõtlesin, et võib-olla kasutatakse vaid detaile ja jääb mulje nagu oleks tegemist tavalise maamõisaga. Aga sugugi mitte. "Polli päevikute" merre ehitatud maja paistab filmilinal just sellisena nagu ta tookord suvel paistab.

Filmi taustaks olev tõsieluline lugu on väga põnev ja EPL-i artikkel tutvustab seda märksa paremini kui mina oskaksin. Mina lihtsalt märgiks paar asja üles. Kõigepealt selle, et baltisaksa ammusurnud kultuurist oli ammu filmi tarvis. Mõned mälestusraamatud on juba ilmunud, ühest sellisest tegin aegu tagasi isegi juttu. Baltisakslased valitsesid seda maad aastasadu, kuid on tänaseks kadunud mitte üksnes füüsiliselt vaid ka eestlaste teadvusest. Neid justkui poleks siin kunagi olnud. Ometi on eestlaste tänane mõttemaailm üdini saksalik, töökusele ja majanduslikule edule orienteeritud. Pole raske mõista, kellelt päritud.

Ja teiseks on "Polli päevikud" filmina igati õnnestunud. Parajas annuses armastust, tragöödiat ja nalja. Suurepärased näitlejad eesotsas noore Paula Beeriga ning tõetruu pilt 1914. aasta ängistusest. Venemaa sõda Saksamaa vastu oli baltisakslaste jaoks lõpu algus.