Kadunud inimesed

Lõpetasin Siegfried von Wegesacki monumentaalse "Balti tragöödia", mis hiljaaegu Päevalehe raamatusarjas ilmus. Nagu ikka, lugesin aeglaselt, pikemate pausidega, aeg-ajalt loetu üle sügavamalt juureldes. Arvan, et see raamat võiks iga ajaloohuvilise eestlase lektüür olla. Mõtlen isegi, et lausa gümnaasiumis võiks õpetaja seda raamatut lugeda soovitada. Mitte, et tegemist oleks mingisuguse üüratu kunstiteosega. Pigem päris uus vaatenurk sellele meie kandile. Uus igaühe jaoks, kes nõukaajal või hiljem üles kasvanud. Need kadunud inimesed on meie jaoks täiesti tundmatud.
Baltisakslased või baltlased elasid siin meie kõrval, meid valitsedes sajandeid - ülbelt, julmalt ja kõrgilt. Lõpuks suunasid nad maarahva nende omaenese kultuuri poole. Me ei tänanud neid selle eest ning ega nad seda meilt oodanudki. Siis ühel ilusal päeval nad kadusid üleöö. Ja nii totaalselt, et enam pole neist järel mälestustki.
"Balti tragöödia" on ütlemata nukker raamat. Seal on kümnete, sadade lehekülgede kaupa lapsepõlvenostalgiat. Mõisa elu noorperemehe silme läbi - kellel endal ometi kunagi pole määratud peremeheks saada. Huvitavaid aspekte on siin ju hulganisti. Kõigepealt see, kuidas baltlased Lätit ja Eestit 1918. aastani nägid. Või siis ei näinud. Oli aadelkond, oli tsaaririik, oli võõraks jäänud unistuste Saksamaa. Elu keerles nende kolme telje ümber. Lätlane või eestlane oli umbusklik nägu kõrtsi juures, punane mässaja, keda vähesed mõistavad või siis ülialandlik maatööline või teener. Lätlane on Karlomeke, kes väsimatult pärisproua kõrval esimest päevast viimaseni.
Mõte, et neil rahvastel võiks peagi olla oma rahvusriik, oli baltlasele käsitamatu. Talle ei oleks see eluski pähe tulnud. Nii ei pidanud see minema. Ja et nii ikkagi lõpuks läks, oli baltlasele ehk suuremgi tragöödia kui hirmuäratav punane terror või unistuste Saksa keisririigi kokkuvarisemine.
Balti tragöödia, aga ühtlasi peategelase Aureli isiklik tragöödia. Raamatus nimetab ta ennast armetuks kõrvalvaatajaks ja seda ta tõesõna on. Kõrvalseisja tohutute ajalooliste muutuste aastatel 1905-1919, mis ühtlasi Aureli noorusaeg. Kunagi ei ole ta seal, kus toimuvad kõige olulisemad sündmused. Kõrvalseisja ka isiklikus elus. Naistelt vastuarmastust leidmata, sõpradest eemale triivides Aurel justkui hõljub oma kaduva kodumaa kohal, kordagi pidepunkti saavutamata. Jälgides, kuidas kõik talle oluline aeglaselt, aga jäägitult kaob, jättes alles vaid mälestused. Inglaste toel ajaloo vingerpussina tekkinud kartuli- ja linavabariigist lahkudes ütleb ta hüvasti ka viimastega.
Enamik baltlastest jäi aga kartuli- ja linavabariikidesse edasi, püüdes säilitada midagi oma identiteedist. Kuni 1939 viis viimasegi.
Järgmine kord mõne mõisa kõrval peatudes tasuks äkki mõelda, kes olid need veidrad inimesed, kes kunagi selle hoone ehitasid ja ümberkaudseid maid valitsesid? Ka nende jaoks oli see siin kodumaa. Mis võiks olla teisiti kui nad veel praegugi siin meie kõrval elaksid?