Väikesed (suured) asjad

CG Mannerheimi mälestuste lehekülgedepikkused sõjatandristrateegiad on lõplikult ära tüüdanud. Muust vägev sõjamees kahjuks kirjutada ei osanud. Oma abiellumist näiteks mainis ühe lausega. Ja tosinast eruaastast maailmasõdade vahel oli niipalju lugeda, et käis korra Indias jahil. Aga tiiger jäi toona laskmata.
Niisiis kuulnud uuest eestikeelsest Rex Stoudist, seadsin kohe sammud Viru tänava Apollosse. Viimasel ajal on ta miskipärast alati nii inimtühi - tea kas lähedase suure konkurendi süü või inimesed lihtsalt ei osta parajasti raamatuid.
Ega ma ise ka poodi rohkem toetanud kui selle Stoudi sajalise võrra. Lappasin küll läbi hulganisti 300-400 krooniseid volüüme, aga ostmata nad minust jäid. Hinna ja potensiaalse väärtuse suhe vist polnud mu jaoks paigas.
Pärast läbi linna jalutades jäin mõtlema, et ma ju nõnda vähenõudlik tegelikult. Mida ma siis rõõmsaks olemiseks vajan? Oma kalli lähedust. Uut musa, mille sees ringi uidata ja avastusi teha. Mõnikord mõne toreda raamatu aeglaseks lugemiselamuseks. Mõne väärt filmi või huvitava spordivõistluse vaatamiseks. Kui tervis ja jaks lubavad, siis võimaluse ringi uidata. Välismaa on juba puhas erakordne luksus ja ei lähe arvesse. No jaa - sooja kohta kus olla, süüa ja juua ja magada. Ning vahest harva huvitava inimesega suhelda.
Jalutuskäigu lõpuks sain aru, et pole need nii väikesed asjad midagi. Suured ja kallid hoopis. Pole mul vaja siin midagi uhkustada, et kallid volüümid seekord ostmata jätsin.