Poskast, Verast ja vene keelest

Ühel kurval vihmasel õhtul sattus pihku paks ja läikiv raamat Jaan Poskast. Alguses paistis lootusetult igav - akadeemilised ülistavas vormis ülevaated ja genealoogiline perekonnalugu. Huvitavamaks läks siis kui kaasaegsed ise sõna said. Ning muidugi pilte vaadates. Muuseas: viimases KesKusis (või kuidas seda J-K Raidi poliitiliselt vastikut, kuid kultuuriteemadelt huvitavat väljaannet nimetama peab?) kirjutas fotode maagiast Andreas W. Kirjutas nii, et elulooraamatuid vaadates on tema jaoks fotod ehedam pilk kadunud aega kui tavaliselt veidi subjektiivne jutt. Ma nõus.
OK, aga põhilise juurde tagasi. Kui tihti mõtleme sellele, et vana Eesti Vabariigi loojad elasid enamiku oma elust venekeelses keskkonnas? Jaan Poska on suur eestlane, kuid advokaadi ja linnapeana suhtles ja töötas ta vene keeles. Kodus Rootsi päritolu abikaasa ja lastega kõneles samuti vene keelt. Sõprade ja tulevaste riigitegelaste Pätsi, Teemandi, Strandmaniga ilmselt samamoodi. Alles 1917 hakati Tallinna linna asju eesti keeles ajama. Poskat polnud siis enam kauaks. Ehk siis vana Eesti poliitilised liidrid elasid sisuliselt vene kultuuriruumis. Muidugi tähendas see mõndagi ka EW elukorralduse ja hilisema saatuse jaoks.
Teine põnev koht raamatus on see kui juttu tuleb Jaani tütrest Vera Poska-Grünthalist. Selle naise elust saaks vägeva filmi. Üks esimesi kõrgharidusega naissoost juriste Eestis. Võrdõiguslikkuse eestvõitleja. Pärast sõda Rootsis elades eri riikides elavate pagulaste ühendaja. Ja ikka jätkuvalt oma arvamises kindel. Tänapäeval saanuks sellisest daamist uhke poliitiline liider. Aga Vera ei tahtnud vana vabariigi ajal poliitikasse minna. See oli suletud meeste klubi ja seda aktsepteerisid tollal isegi kõige aktiivsemad daamid.
Võib-olla kui Vera võtnuks oma asjaks naiste poliitikasse toomise, oleks tänases Eestis naissoost poliitilisi liidreid rohkem?