Pöffindus 5: Keigar sõjatandril

Ma ei teagi, mida arvata itaallaste tõestisündinud loost "20 sigaretti". Kirjeldab ta jubedavõitu lugu noorest itaallasest, kes elab Roomas lustielu ja unistab näitlejaametist. Ühel ilusal päeval kutsub keegi vanem perekonnatuttav teda appi Iraaki filmi väntama. Aasta on 2003, Saddam äsja kukutatud ja Itaalias arvatakse, et sõjavägi seal nüüd rohkem rahutagamismissioonil. Lahingud võiksid ju läbi olla.
Pühendunud sõjavastane võtab siis kätte ja lähebki. Ei möödu 24 tundigi kuni ta enesetapurünnaku kätte satub ja sellest vaevu eluga pääseb. Kõik ta äsja soetatud sõjaväelastest kamraadid ja ka tuttav filmimees saavad hukka.
Edasi näeme peategelast üleni verisena haiglavoodis. Verine püsib ta seejuures lausa päevi. Kuni selleni kui ta lõpuks Itaaliasse tagasi toimetatakse. Kaastunnet põhjustav vaatepilt, aga kas ka ülemäära tõenäoline? Itaalias näeme, kuidas igasugused tähtsad inimesed talle õlale patsutamas käivad. Meediakangelane ja muidu ka tubliks muutunud noormees leiab äkki, et tema vanemad on hirmus toredad inimesed ja parim sõbranna sobivaim tulevane naine. Veidi paranenuna käib ta juba sõjavastaseid loenguid pidamas.
Loomulikult on noormehe saatus hirmus ja päris tervelt ringi lipata ja jalgrattaga mööda Rooma tänavaid ringi kihutada ei saa ta enam kunagi. Aga kas tema Iraagis tõmmatud 20 sigaretti ikka väärivad säärast haipi? Kuna mees ise kirjutas raamatu ja väntas sellest filmi, on selge, et peategelane on kujutatud just sellisena nagu ta ise end näha tahab: särava naeratusega läbi raskuste. Õppimisteekond, mis lõpeb õnneliku pereelu ja kindlalt välja kujunenud veendumustega.
Njah - kahjuks mind ei suutnud see film veenda.