Segaste stereotüüpide maailm

Läksin sedapuhku Draamateatrisse teadmisega, et nii hullusti ei pettu. Nojah, ikkagi Kivirähk. Vassiljevi ja Bubõri lugu. Kaks Peterburi arhitekti, kes tulevad Revalisse saksa teatrit ehitama.
Algaines nõrgavõitu, sest ega neist kahest mehest suuremat teada pole. Mis inimesed nad olid, mida mõtlesid ja tundsid. Memuaare neist järel pole.
Nõnda vestab Kivirähk selle loo stereotüüpide kaudu. Üks on tubli abielumees, teine ringi tormav naistekütt. Üks ettevaatlik tuhvlialune, teine tuisupea. Tögatakse venelastele nii olulisi sugulussidemeid. Või teeseldud armuvalu.
Kui kord jõuab baltisakslaste kätte, on Kivirähk palju karmim. Näitab neid kui väljasurevaid põhjala haldjaid. Blondid habemed ning unustusse kaduv eluviis. Viited Saksa muistenditele ning julm kättemaks teatrilaval sajanditepikkuse orjapõlve eest.
Minul oleks baltisakslastest pigem kahju. Või vähemalt ei väljendaks ma nende suhtes sellist tohutut vimma. Neid inimesi polegi enam. Kadunud kultuur, mida tänapäeva eestlane vaid absurdi najal ette kujutada suudab.
Ja siis on Kivirähkil eestlased. Otsekui "Rehepapist" välja karanud. Leidlik, töökas tulevikurahvas. Alati valmis sakslastele vingerpussi mängima. Teisest küljest kaunis hoolimatu ja ükskõikne.
Näitlejate kohta paha sõna öelda ei saa. Märt Avandi on võrratu koomik, Mait Malmstenile on pikad blondid juuksed justkui loodud ja Ivo Uukkivi ongi täiuslik 20. sajandi alguse venelasest arhitekt. Kersti Heinloo, mulle varem küllalt tundmatu , särab Bubõri naise Juliana. Nojah ja Kangur, Palmiste ja Sukk niikuinii. Eestlased Pass ning vähemal määral Reinold käravad kah. Võrratu ansambel.
Ehk ega Andrus vist sedapuhku ülemäära vaeva näinud. Tükk on paras jant, suurem kui ette oskasin aimata. Ma ei tea, kuidas see lõpp tal õieti niimoodi välja kukub. Ei kukugi väga hästi. Kas draamateatri lugu just Bubõri ja Vassiljevi abil tulnuks jutustada - pole päris kindel. Lava tehakse tühjaks ja ega etendusest peale lusti ja naeru väga palju pihku jää.