Kadrilaupäev

Kisub vägisi talveks. Kuu aega varem kui vaja. Või tegelikult poleks üldse tarvis, aga jõulu aegu elaksin selle lumeuputuse kuidagi üle. Novembris on ütlemata vastik.
Eile kui tuisk vahepeal veidi pausi pidas, peeti meie pisikese tubli kogukonnaseltsi algatusel kadrilaupäeva. Lapsed said mõistatusi lahendada ning laule laulda, täiskasvanud tule juures seista ja maitsvaid pisipirukaid mugida. Ei midagi erakordset, aga ikkagi ütlemata tore. Mis siis, et rahvast tuli vähe. Ja peagi hakkas jube külm. Aga ikka on tore kui keegi üritab ja jaksab teistele mõelda.
Mitte ainult iseendale. Nagu need tegelased meie majast, kes oma autod terveks päevaks parklasse jätavad ja sealt lund koristada ei lase.
Igatahes tore kui kohalikud kogukonnaseltsid väikest viisi pead tõstavad. Ka linnaasumis. Lõppude lõpuks peavad inimesed ise oma elukeskkonna eest otsustama hakkama. Mitte ainult valimistel delegeerima ja pärast sõimama.