Hämarusse sunnitud teadvus

Umbkaudu praegu saab iga kord siin töö juures põhjalikult kõrini. Kell on kusagil poole nelja kandis, järjekordne päikeseta päev kaob vaikselt öhe. Mu toanaabritest noored daamid jätkavad väsimatult viieni ja kauemgi veel. Mina vaatan aknast õue ja tahaksin minna.
Kuigi ega see pikk kodune pime õhtu ka alati mingi lust pole. Harva kui jaksad ennast välja vedada. Eile käisime tunnikese vihmas jalutamas. Vastik. No hea küll, vahest leiab tegevust - reedel mängisime kassiga kolmekesi Dragonoloogia lauamängu (muidugi kass võitis!) ja laupäeval minu vanemate juures lihtsalt kaarte. See oli mõnus. Aga pole ka alati võimalik.
Neljapäeval algab iga-aastane pöffimaraton. Filmid nõuavad keskendumist, aega, jaksu pikad õhtud linnas vastu pidada. Aga pingutus on vähemalt väärt. Esimesed piletid juba ostetud ja nüüd pole muud kui oodata.