Imetore iiri-ameerika lugu "Valged iiri joodikud" räägib kunstnikuhakatisest, kes 1975. aasta Brooklyni vaesuses oma teed püüab leida. Õiges iirlaste filmis olla kaklust, joomist ja pisaraid ning selles mõttes klapib hästi. Vend kurikael, isa joodikust sinikrae, ema hoolija ja hoolitseja. Poiss joonistab kõrtsi udusele aknale tüdruku portree, pankrotiohus kontserdisaalis lubab õhel õhtul mängida Rolling Stones, paljalt ringilippamine sügiseses surnuaias. Film sisaldab hulgaliselt selliseid pisikesi armsaid momente - ameerika iirlaste muusika taustal kõlamas.
Peategelase kunstiteosed on tegelikult väga vahvad. Oleks huvitav välja uurida, kes need tegelikult joonistas. Ja tema armulugu tüdrukuga, kes tahaks maailma näha, oli ka kuidagi armsalt lahendatud. Mõnikord ongi nii, et film jätab seletamatul kombel sooja tunde. Ilma et olekski mingit erilist sõnumit või sümbolit. Tavaliselt kohtab selliseid linateoseid Pöffil. Sellepärast ma seal käingi.
Postitused
Päris hea vist
-
Huvitav, kas nüüd on jälle see olukord, kus on suht hea olla, elu tundub
vahetute hirmsate probleemideta, nii et julgen end natuke sirutada, õlgu
ragista...
2 päeva tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar