Trummid ja tants

Olen ammu kontserdile tahtnud, aga kunagi ei õnnestu. Viiesajakrooniseid ja kallimaid pileteid osta ei jaksa ja vahest pole lihtsalt jaksu. Eilegi mõtlesin enne Maailmatrumme, et kohe üldse ei viitsi. Õnneks siiski läksime ja kogesime ühte vähem pimedat õhtut.
Üks kontserdil viibimise võlu on minu jaoks inimesi jälgida. Senegali trummarid haarasid rahva tähelepanu täielikult. Kolm lõbusat meest ja nende vaikselt transsi viiv rütm. Üks mees tantsis ennastunustavalt karguga, mõned lülitasid ennast lihtsalt välja.
Vaevalt, et eile õhtul muusikaajalugu tehti või keegi sellest unistaski. Mõnikord piisab ka sellest kui pooleks tunniks ennast lihtsalt rütmi kanda annad.
Ainult neid inimesi ma ei talu, kes tulevad kontserdile sõpradega latrama. Seda võiks pagan küll kusagil mujal teha. Milleks sulle muusika kui sa muusikat ei kuula.