Pöffindus 2: Ilus surm

Quebeci "Viimane põgenemine" on valus perefilm Parkinsoni tõve all kannatavast vanaisast ja tema segaduses järglastest. Käsitletakse kõiki asjakohaseid teemasid: õudust, ebamugavust, hirmu, häbi. Haige vanainimesega toimetulek on raske, nõudes nii aega kui lõputult närve. Filmis muidugi on peamiselt pidupäevad ja pere koos, igapäevast õudust, kus vana naine peab aina kehvemaks muutuva abikaasaga üksi hakkama saada, näeb vähem.
Paratamatult jõutakse otsustava küsimuseni: kas selline vääramatult kuhtuv elu kui inimese enesekontroll kaob, on enam midagi väärt? Võib-olla lubada viimased väikesed rõõmud ja lahkuda? Seekord jaksab vanaisa ise otsuse teha ja selle veel ellugi viia. Alati see muidugi nii olla ei pruugi. Eutanaasia lubatavus ilma korduva kindla tahteavalduseta on mure, mida see film käsitleda ei jaksa. Ja ega polegi tarvis. Mõtlema paneb aga küll.
Kanada filmid on tihti intiimsemad ja elulähedasemad kui ameeriklaste omad. Võib-olla järgitakse pisut enam euroopalikke filmitraditsioone ning ei üritata igal moel vägisi meelt lahutada. Vanaisa kadumise kõrval vaadeldakse siin ka peresuhteid üldisemalt. Kui põlvkondi on koos mitu ja ühiseid mälestusi igasuguseid, pole ükski ühine otsus kerge ega inimsuhe enesestmõistetav. Põnev värk.