Kusagil novembris

Jätkan oma kaootilist ja katkendlikku blogimist. Indu ei ole, tavaline novembrikuine tõttamine. Sügisel minnakse meil siin otsekui arust ära, metsik sebimine kuni jõulude ja külmetamisteni. Ja siis on toss väljas. Midagi suurt ja olulist ometi ei juhtu. Päevakajalised teemad on ütlemata tüütud. Kas ma tõesti peaksin Sami Lotilast või eurokalkulaatorist midagi arvama?
Narva ja Kohtla-Järve pakkusid vahepeal veidi vaheldust. Kohtla-Järvel käisin üldse esimest korda. Igati tubli linn, veidrusi märksa vähem kui arvasin. Hiiglaslik pime ja tühi polikliinik vast vaid. Võib-olla oli asi laupäevas, aga linnaäärne majakolakas on korraliku haigla mõõtu.
Suursuguselt laia Keskalleed mööda jõuad linna esindusväljakuni. Mõlemal pool seisavad hiiglaslikud Stalini-aegsed kolossid. Sellised korraliku ministeeriumi mõõtu sammastega lossid. Huvitav, mida sinna küll kavandati? Praegu vist tavalised kortermajad. Platsile sobib kenasti ka kaevurimälestusmärk. Aga juba vabariigi ajal ehitatud linnavalitsuse maja neljandas küljes enam sugugi mitte. No kes tuli selle peale, et taoline nõukaaegne arhitektuurikompleks säärase jubeda kastiga ära rikkuda?
Tänavad muidugi lagunevad. Majade taga on osa teeplaate üles võetud või kadunud. Ei kujuta hästi ette, kuidas nad oma autodega seal sõidavad. Aga ikkagi on Kohtla-Järve keskus kuidagi sümpaatsem kui näiteks Narva.
Narvas on muidugi linnus oma rohkete näitustega. Eduard Vilde rännakud, muusikamuuseumi mänguriistad, Asutava Kogu ajalugu. Kõik see mahub sinna eri korrustele lahedasti ära. Linna ajaloo nõukahõngulisest väljapanekust rääkimata. Kahju on ainult, et kuskilt ei pääse värske õhu kätte.
Peale linnuse ja raekoja ning Kreenholmi kandi pole Narvas muidugi midagi. Lõputud paneelmajad ja peaaegu sama lõputud kaubanduskastid. Elatustase ei saa olla halb kui kõik see kaubandus seal lahedasti ära elab.
Vahepeal oli roheliste volikogu, kus inertsist ja kohusetundest oma eriarvamust avaldamas käisin. Strandberg on nõuks võtnud parteivastasuse tiivul Riigikokku ratsutada. Tänasest Ekspressist pidavat tema teooriaid ka lugeda saama. No ma neid juba kuulsin. Naljakas on muidugi see, et ta oma sõltumatute riigikogulaste ristiretke rohelise erakonna kaitsva tiiva all läbi viib. Parteisid vihkav parteilane. Aga tublimad erakondlased kui mina on muidugi rahul ja ootavad käsi hõõrudes tohutuid häältevirnu.
Aga täna on hoopis maailmatrummid Rock Cafes. Loodetavasti püsin niikaua ärkvel.