Pöffindus 6: Popp film valust

Näinud verist itaallast, sain hiljem õhtul kaeda verist ameeriklast. Danny Boyle'i "127 tundi"". Kellegi härra filmi eel vestud jutt esmaabi vajanud vaatajast Toronto filmifestivalil pani kogu publiku mõnuga "seda stseeni" ootama. Verdtarretamapanevalt jälki. Eks ma isegi mõtlesin, et oot mis siis nüüd. Stseen tuli. Ja läks. Esmaabi meil ei vajatud.
Härra asjatundja mainis veel, et Danny Boyle on geenius. Võib-olla tõesti, aga materjal pole minu meelest seekord geniaalne. Jälle tõsielulugu. Keegi hää meelega kaljumäestikus ringi lippav seiklusteotsija jääb kättpidi kaljulõhesse kivide vahele kinni. Vabaks end murda ei õnnestu, vett napib, söögist rääkimata. Pole levi, pole kaasinimesi, pole kedagi, kes teaks, kuhu noormees rändama läks. Tunnid ja päevad mööduvad, olukord muutub aina lootusetumaks, pähe tikuvad mälestused ja nägemused õnnelikumast elust. Taas - umbes nagu itaallaste "20 sigaretiski" - muudab õudne kogemus noormehe justkui üleöö vastutustundlikuks isikuks. Enam ei lähe ta kunagi kõrbe, endast kirja järgi jätmata. Enam ei ole ta egoist, võtab hoopis naise, saab lapse ja muutub kindlaks ühiskonna tugitalaks.
Ei, äkki see käibki nii. Mina pole sääraseid füüsilisi katsumusi läbi pidanud tegema ja seepärast tegelikult ei tea. Lihtsalt muidu pole märganud, et inimesed ühtäkki oluliselt muutuksid. Eriti veel paremuse poole.
Et sellest ka kriitika Boyle'i suhtes. Ta on hakkama saanud kauni ameerikaliku filmiga üksikisiku heitlusest ja ümberkasvamisest. Aga nagu miks ometi? Mis pani teda sellest loost huvituma? Siin puudub asjalik sõnum - kui välja arvata: ära roni sinna, kus on ohtlik. Puudub ka lugu, mis muudaks filmi piisavalt meelt lahutavaks või põnevaks. Mind suutis James Franco selle pooleteist tunniga küll ära tüüdata.