Meenutan mõningase härdusega vanu Ikarus-busse. Selliste ilmadega nagu praegu läksid nende aknad alati umbjäässe. Ja siis pidid kindaga sinna jää sisse augukesi tekitama, et aru saada, kus parajasti oled. Muidugi polnud bussis sees oluliselt soojem kui väljas. Parem juba seista kui lõdisedes istuda. Kuni karvkasukalised olevused hingeõhuga atmosfääri soojaks kütsid.
Eks olid siis ju rohkemgi kui praegu tänulik sooja kodu eest. Bussipeatusest veel kümme minutit vändata. Ja isegi kui veel pimedas kuuris taskulambiga puid toomas pidid käima ja hiiglama kaua ootama, enne kui üleriided maha said koorida. Veel üks tunne, mida enam kogeda ei saa: seista toanurgas selg vastu kuuma ahju.
Aga külmaga harjub. Märksa paremini kui kuumaga. Pärast tundub mõni miinuskraad tõelise rannailmana.
Postitused
Õnnetused äratavad mõtteid
-
Suvel ma ei andnud endale taastumiseks aega ja tulemus oli Viljandi.
Nüüd püüan anda. Olla enda sõber, kes ütleb, et ma ei pea. Taastun, ei ole
täisvormi...
2 tundi tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar