Flashback

Miski viis mind jälle minevikku. Kõigepealt vist klassikokkutulek, kuhu muidugi minemata jätsin. Kui kellegagi kontakti pole hoidnud, ei oska 20 aastaga võõraks jäänud inimestega suhelda. Aga jah, siis saadeti mullegi kokkutuleku pildid. Oh seda jahmatust! Kui kohutavalt vanaks nad on jäänud. Mõned tuttavad näojooned on muidugi alles, aga mitte kuidagi ei seosta keskealisi inimesi lastega, keda kunagi tundsin. Nagu Joe Walsh oma surematus laulus: "Everybody's so different, i haven't changed." Illusioon. Olen täpselt sama vanaks jäänud kui mu kallid klassikaaslased. Lihtsalt ei taju seda ise.
Nojah ja siis oli ETV2-s vana film Hardi Volmerist, kus ta kõnnib Eesti Raadio kolmandasse foonikasse ning räägib paar sõna Sirtsuga. Oih. Kolmas foonika. Kui palju toredaid tunde ma sealsete lõputute stuudiomakiridade ja müstiliste mikrofonijuhtmete vahel veetsin. Kujutad ette, tuled nõukaaegsest konveierkoolist ja satud õhtutundideks nõnda imelisesse kohta? Stray Cats mängimas ühel makil, teisele salvestatakse värsket soovisaadet. Kumb on ikkagi päriselt: suure Lenini plaguga 42. keskkool või too üdini magusalt läänelik ER foonika sadakond meetrit eemal?
Veel üks sammuke suurejoonelisse minevikku. Sattusin veebilehele, kuhu üks soomlasest fotograaf on laadinud sadu mustvalgeid meenutusi kõige esimesest Rock Summerist. Uskumatu värk. Mingid suvalised nõukogude süsteemist pärit kuluvates teksatagides mehed saavad hakkama maailmatasemel rockfestivaliga. Mis imelist honorari või tohutuid mugavusi võis 1988. aasta Tallinn rocktähtedele pakkuda? Ometi nad tulid, nägid ja tegid. Ning tänutäheks saabusid lauluväljakule sajad tuhanded inimesed. Istusin minagi laulukaare all (tänu ema-isa tutvustele saadud kaelakaardile) ega mõistnud mõhkugi kui kordumatu sündmusega tegemist. Need fotod räägivad imepärasest ajastust kui midagi tehti veel puhta entusiasmi najal. Kui muusika ja muusikud olid tõepoolest jumalad.
Olen vist natukene selles ammuses ajas kinni veel tänagi. Oleks mul üheksakümnendate algul veidigi enesekindlust ja -usku olnud, saanuks ehk jala ukse vahele. Ja kirjutaksin seda lugu praegu vana tuntud rockipeeruna kusagil Ekspressis. Mitte vaid iseenda lõbuks. Aga äkki on paremgi, et oma muusikaimetlust maha müüa ei osanud. Võib-olla just sellepärast on ta mul veel alles. Sisuliselt ainsa seosena aegadega, millest siin täna pajatan.