Teine neist vaiksetest filmidest on Argentiina päritolu, "Akaatsiad". Ma olen varemgi juhtunud Pöffil nägema üllatavaid Lõuna-Ameerika filme ja nii on seegi.
Puiduveoki juht sõidab koormaga Paraguaist Buenos Airesesse, kaassõitjaks noor naine oma pisikese tütrega. Filmis on väga vähe dialoogi. See on selline lugu, kus hakkad lõpuks tegelase iga väikest liigutust jälgima. Ebamugavustunne, mis alatise üksindusega harjunud autojuhti alguses valdab, muutub ajapikku kiindumuseks ja vist isegi armastuseks. Kõik ühe paaripäevase reisi vältel.
Me näeme ekraanil asju, mis tavapäraselt kulgevasse filmi kunagi ei mahu. Näeme seda, kuidas väike laps ainiti täiskasvanuid jälgib. Või siis lugematuid autosse istumisi ja sealt jälle välja astumisi. Veokijuhi elu just nii lohutamatuna, nagu ta on. Lõuna-Ameerikas armastatud mate nautimist ning tavalise road-movie jaoks tavapäratut rahulikku kulgemist.
Akaatsiad vaadates võid minna jubedalt närvi, et midagi ei toimu. Või siis lasta end lõdvaks ning hinnata pisikesi, tavaliselt hoomamatuid detaile.
Postitused
Paremini ka ei oska
-
Veel palju kirjanikutamist.
Ma olen korraga tööga üle koormatud.
Lõpetasin romaani ületoimetamisega ning kohe selle järel tuli (üks teine,
lühike, 18 lk...
1 päev tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar