Jänedal ehk Jendalis

Enne kui lõplikult ununeb, kirjutan mõne sõna selle suve teatrielamusest, mis sai hangitud Jänedalt. Kuigi millegipärast on etendusest rohkem meeles vapustavalt punaroosa värvi taevas, mida kojusõidul imetletud sai.
Jänedale on üles seatud vist küllalt uus teatrisaal, mida Pulli talliks kutsutakse. Pulli ennast hiiglaslikus talliruumis ringi liikumas ei näinud. Küll elab seal pääsupesakond, kes etendusest ja sagivast rahvast hoolimata oma igapäevatoimetusi korda ajada üritas. Nõnda, et tükki ilmestasid pidev pääsukesesidin ja sisse-välja lendavad linnukesed. Pojad tahavad ju süüa. Isegi teatriõhtul.
"Pärast surma Jendalis" põhineb suurepärasel algmaterjalil. Maria Bencendorff-Bambergi uskumatu elukäik annaks miljon võimalust. Urmas Lennuk toob tema loo lausa olevikku. Maria, tema tütar ja naise kuulsad südamesõbrad Maksim Gorki ja Herbert George Wells Jänedal pragmaatilist, kuid ülimalt uudishimulikku eestlast kummitas. Või no tegelikult on vaimud ikka oma aega kinni jäänud. Peletavad iidseid koletisi ja jagavad omavahel maid asjade pärast, mis ammu unustuses.
Gorki venelik ahastus ja Wellsi ülbe inglase maneerid hakkasid näidendi kestel tüütuks muutuma. Mõlema kuulsa mehe luukered kolisesid kapis koledal kombel, kuid ega Sulev Teppart ja Rain Simmul, suurpärased näitlejad mõlemad, suutnud neid kummituslikke karaktereid mingil moel arendada. Maria ise vaid hõljus ringi ja parema meelega vist veetnuks aega Inglise diplomaat Lockharti seltsis. Aga naise tõelise armastuse kummitust asendas laval papagoitopis.
Lavastuse parimad hetked on vaimude ja totakalt tõepärast nägu eestlase kohtumised. Hendrik Toompere juunior juunior mängib orjarahva vaba poega mõnusa väljapeetusega. Veidi nagu ei tahakski mõista, et kuulsad surnud teda lihtsalt teenrina kohtlevad. Sest nad on ju kuulsad.
Asjalik suveteater seal Jänedal, ainult mõte jääb pähe kui huvitavalt Maria Bencendorffi lugu lavastada annaks. Korralikust filmist rääkimata. Igal juhul tekkis soov tema tütre mälestused kunagi läbi lugeda.