Valgete liblikate maal

Nüüd on vist peaaegu läbi see suvi. Taas üks tavaline hommik bussis kohatud kurjade nägude ja haigutuste saatel kulistatud kohvitassiga. Muidugi ei puudu tavapärane puhkusejärgne arvutipaanika. Ei hakka ta mul kunagi peale pausi kohe normaalselt tööle.
Vahepeal oli Leedu. Pika nädalavahetuse joovastuses Palanga, armsalt rahulik Neringa või Nida (kuidas seda maariba siis õieti peaks kutsuma?), tuuline Trakai ja pisut tüütu Vilnius. Vahel paar arusaamatult magamata ööd, mis möödusid Indrek Hargla keskaegse Tallinna mõrvalugu jälgides. Miks ma enam võõras kohas sugugi und ei leia?
Leedu meeldib mulle. Seal ei paista inimesed pooltki nii üleolevad ja uhkeldavad kui Eestis. Laisalt tatsavad nad mööda Palanga peatänavat ringi ja viskavad aega kamaluga maha. Palangas veetsin palju lapsepõlve suvesid ja ilmselgest nostalgiast sõidame nüüd aeg-ajalt jälle tagasi. Koostasin reisi tarbeks tundidepikkuse playlisti täis kaheksakümnendate lugusid. Neid samu, mis kunagi Moskvitshi ja Zhiguli automakkidel möirgasid.
Midagi erilist Palangas ju pole. Üks ääreni rahvast täis söögi- ja lõbutänav. Nänniputkad, kümned eriilmelised, aga üsna sarnast toitu pakkuvad söögikohad, lõbustuspark. Tänava lõpus pikk muul ja rand, mis kuumal pühapäeval pilgeni inimestest tulvil. Muidu üsna vaiksed varjulised tänavad ja kaunis lossipark. Üle paari päeva end lõbustada ei suuda. Kui end päris lõdvaks ei lase. Aga kus siis tänapäeval tohib.
Nõnda neelasime kilomeetreid. Mööda kiirteed Trakai kaudu Vilniuses ära käia jõuab ühe päevaga küll. Võib tervisele mõjuda, aga saab hakkama. Klaipeda ja Kaunase vahel on lubatud 130-ga kihutada, kuid Leedus kasutavad seda võimalust üllatavalt vähesed. Leedus ollakse ettevaatlikud. Kiirteest eemal pole 70 piirangud isegi väikeste ristmike korral midagi erilist. Pidevalt võid märgata meil tundmatut liiklusmärki: kolmnurga sisse asetatud suur must täpp. Küllap ta tähendab: ole tähelepanelik! Ja Leedus, paistab, seda ka ollakse.
Neringasse, kuhu Klaipedast praamiga pääseb, sõitsime esmaspäeva hommikul. Mõistmata, et tegemist on Maria taevassemineku päevaga, mis katoliku maades riigipüha. Hommikul polnud praamile pääsemisega muret, aga tagasi tulles pidime seisma kolme kilomeetri pikkuses järjekorras pea kaks tundi. Ometi sujus kõik üsna rahulikult. Neringa maakitsusel on kaks toredat väikest linnakest: Joudkrante ja Nida. Mõlemad kaunilt merele avatud, täis vana, osalt lagunenud, puitarhitektuuri. Nidas, mis toona Saksamaale kuulus, puhkas kunagi kirjanik Thomas Mann. Tema suvemajakase juurest avaneb täiesti arvestatav Vahemere-väärne vaade. Ja Joudkrantes mõtled end hetkeks Monacosse. Pikk merele avatud tänav ja kõrgemad künkad kohe selle kõrval. Armas paigake.
Tagasiteel põikasime Kuramaa hertsogi suveresidentsi Rundale lossi. Hiiglaslik majamürakas keset Lätimaad, toretsevaid tubasid täis. Vapustava prantsuspärase pargiga. Kuramaa ajalugu hakkas huvitama. Paljukest me sellest siis teame? Olgu, et tegemist meie naabritega.
Rundale on muidugi omajagu müstiline koht. Sest sinna pääsemiseks pead läbima kümnete kilomeetrite kaupu lagunenud asfaltteid. Läti autoteede seisukord on uskumatult nigel. Peaaegu võiks Läti piirist piirini üles panna sildi: auklikud teed. Mida rohkem Riiast eemal, seda hullemaks läheb. Kui võrrelda kasvõi Valga-Tartu sileda maanteega, on vahe meeletu. Tea kuhu nemad oma eurorahad paigutanud on?
Muidugi on need autoreisid parajalt väsitavad. Lõputu näksimine ja pudelimajandus, auto pärast nagu seapesa. Olime ühel päeval teel kokku 17 tundi, mis vist minu isiklik rekord. Aga ega teadmises, et nüüd oled kodus ja siia terveks talveks jääd, ka miskit meeldivat pole. Hea meelega asuks juba täna jälle teele.