Väga valge mehe bluus

Von Krahlis oli eilseks reklaamitud bluusiõhtu. Ootasin seda tegelikult väga, nagu iga harva kontserti, kuhu võimalus ligi pääseda. The Rude Grooves pakkus sügavalt valge mehe nägemust bluusist. Trummid, bass, elektrikitarr ja volüüm punasesse. Kristjan Pärksoni lauljavõimetest saigi vaid paari rahulikuma loo ajal aimu. Kitarr laulis ta käte vahel küll mõnusasti. Kuid minu jaoks oli sett kaugelt liiga Creami ja Jimi Hendrixi poole kaldu. Tõelist hinge ja gruuvi oli neis lugudes vähe. Kui paaris laulus jõutigi vaikselt maagiale lähemale, lõpetati justkui noaga lõigatult. Kuhu jäi jämm? Lisaks ei istunud mulle liiga tuhmilt kõlanud trummid. Ning viimase bluusi tappis volüüm. Vaevalt tunnise muusikakuulamise järel lõid kõrvad veel kaua pilli.
Aga ma arvan, et potensiaali võiks Rude Groovesil olla. Kui unustatakse klassikalise power-trio poos ja lubatakse muusikal veidi vabamalt voolata. Kodulehel kuulatav mõnus "Good Company" ses suhtes heaks näiteks.