Seal kus relvad kõnelevad

Eile nähtud "Lõvipoeg" on Austraalia režissööri Pakistanis tehtud film. Omapäraseks teeb asja see, et selles Pakistani Afganistaniga piirnevas piirkonnas pole kunagi varem mängufilmi vändatud. Ja nüüdki tehti seda kohalike võimude teadmata, poolillegaalselt.
See on relvaga täristamise maa. Püstol, püss või automaat on iga mehe suurim varandus, alati igal sammul kaasas. Kui tuleb tuju, lastakse üks salvetäis keset tänavat taeva poole teele. Tagajärgedele mõtlemata.
Film jälgib 11-aastaseses harimatus poisis tekkivat soovi lugema ja kirjutama õppida. Kunagi Afganistanis venelastega sõda pidanud karmi olemisega isa tahtmistest hoolimata. Vanamehe soov on poissi enda kõrval relvi valmistamas näha. See on kohalike seas auväärne amet. Palju auväärsem kui raamatukoi oma. Vabad hetked veedab isa pojaga kõnnumaal omatehtud paugutajaid testides. Mis mees sa oled kui automaadist lastud ei saa?
See on pisut kohmakas (profinäitlejaid ju pole ja olud ka filmimiseks rasked), aga kaunilt kulgev rahulik film. Vahepeal näidatakse lõbusaid meestevahelisi poliitilisi vestlusi. Meelde jäi üks repliik: "nad seal läänes peavad meid kõiki terroristideks, aga tegelikult oleme ju enamikus toredad rahumeelsed inimesed."
Pöff võimaldab heita pilku väga erinevatele kultuuridele. Igal aastal leiad sealt vähemalt ühe uue viisi maailma vaadata.