Tore PÖFF oli sel aastal!

Oli tõesti. Isegi kirjutama ei jõund selle sagimise ajal. Naljaasi siis ole 13 filmi festivali ajal ära vaadata! Aga igast filmist siis paar sõna ka, et endal meeles seisaks. Ei mäletagi, et kas kunagi on saanud selline ports filme ära vaadata - 10 on küll varemgi täis saanud, aga enam...?

***

Hirmõnnelik, Taani
Esimene pöffi film ja ka esimene Tasku ning Cinnamoni külastus. Kuna film ise suht lahjaks jäi, siis olekski tahtmine hoopis selleast majast rääkida... aga ega sest ka midagi rääkida pole.
Filmi kuskil pärapõrgus toimuv tegevus jätab väheusutava mulje - ühestükkis lõpuga. Ükski näitlejatöö ka silma ei jäänud. Kohustuslik masendav (pöffilik) taust - hallikas ja päikeseta sügisene loodus.
Võib-olla ei meeldi mulle ka sellepärast see film, et mulle ei meeldi vaadata-kuulata stroorisid, kus tegelaskuju ennast järjest põhjalikumalt sisse mässib. Kohati kogemata ja kohati varem tehtut parandada püüdes - mis muidugist kasuks ei tule.
Kui peaks meie kinodesse tulema - ei soovita.

Vicky Christina Barcelona, USA, Hispaania
Särtsakas. Lääneliku ja seega tuttavliku filmikeelega. Veelkord sain aru, mulle täitsa meeldivad need Woody Alleni filmid, kus ta ise ei mängi. Kuigi Christinat närviliselt lennukis seletamas ja kätega vehkides nähes tuleb silmade ette see kõhetu kuju - täpselt tema žestid!
Näitlejad on tõesti head - lugu on enam-vähem.
Ei ole miski kauaks meelde jääv film, kuid tasub piletiraha igatahes ära.

Lõvipoeg, Austraalia, Pakistan
Selle amatööridega tehtud filmi põhiväärtus peaks vist siis olema koht, kus seda filmiti. Salaja. Võimud oleks tõenäoliselt pahaks pannud. Mulle täitsa meeldis see poiss, kes peaosa mängis. Palju asi jäi minu jaoks ähmaseks just kultuurierinevuste tõttu - nii palju oli pinna all liikuvat infot, millest ei saanud aru või mille olemasolugi (tõenäoliselt) kohati ei osanud aimata - sest lihtsalt ei tunne seda kultuuri. Päris mitu korda tekkis filmi jooksul küsimus, et miks ta nüüd siis nii tegi...
Kui see tuleks meie kinodesse jooksma - soovitan kõhklusega. Selle filmi väärtus on mõnevõrra antropoloogiline (kuigi see pole dokumentaalfilm).

Valgete ööde pulmad, Island
Tõenäoliselt saab pöffi ajal just seetõttu vägeva filmielamuse, et sa ei tea midagi sellest filmist, mida vaatama lähed. Ja seega pole ka eriti ootusi.
Selleks Islandi filmiks olid mul kahjuks jõudnud ootused tekkida ja seetõttu tagantjärele - pisuke pettumus. Ei mingeid lubatud kauneid Islandi vaateid (taas pöffilikult kohustuslik hall sügisene ilm). Natuke ergastas see, et ajalõng oli sassi aetud - läbisegi jooksis olevik ja minevik. Ja päris veider paaripanemine - sügavas vees, kirikuõpetaja meeste õlgadelt iga hetk merre plartsatamas. Miski sügavus jäi minu jaoks puudu.

Gulabi kuulujutud, India
Sutsuke valesti tõlgitud. Talkies pole siin kuulujutud vaid hoopis helifilm. Vaadati seebikaid, rohkelt. Ja Gulabi hütis käis enamik tegevust. Moslemist ämmaemandat mängis väga sümpaatne ja hea miimikaga näitleja. See oli täitsa tore film! Pikavõitu ehk, jõudsime mitu satsi tukkuda...

Humboldti maa, USA
Juttu oli hoopistükkis Humbolti maakonnast, kus nähtavasti on levinud kanepikasvatus. Kusjuures päris osav - metsas muu taimestiku hulka sinna-tänna mõni põõsas susata. Ignorantne möödakäija, kes juhuslikult sinna sattuda võiks, ei saa midagi aru.
Loodus tekitas soovi selliseid võimsaid metsi oma silmaga näha! Selles mõttes pöffilik lugu, et näidatakse mingit subkultuuri, mis võõras. Aga mittepöffilik, sest suht helge. Ja tuttavas filmikeeles.

Suvetunnid, Prantsusmaa
Ma olen eluaeg prantsuse filmidesse pika hambaga suhtunud. Enamasti nad lihtsalt ei sobi minuga kokku. See oli aga täitsa enam-vähem. Väga südamlik perekonnalugu. Mina samastasin end vist enam raskeid valikuid tegevatest lastest vanima pojaga, kes oleks eelistanud, et ema maja koos selle sees oleva ajalooliste esemete jms oleks tervikuna säilinud ja pere kätte jäänud. Aga raha on vaja. Ja nii see kõik laiali kantakse.
Äkki see film meeldis mulle seetõttu, et siin oli ebaprantslaslikult vähe emotsioone?

Lumi, Bosnia-Hertsegoviina, Saksamaa, Prantsusmaa, Iraan
Arvatavasti minu lemmikfilm sellelt pöffilt. Tänu peategelasele - kangele noorele naisterahvale, kellele kogu küla toetus. Mis sest, et ta oli nagu teisedki just leseks jäänud ja elas ämma armust tema majas. Tänu sellele filmile sain ma ka targemaks selle maanurga ajaloo alal.
Väga mõjuv. Nii lootus kui meeleheide.

Jumaldamine, Kanada
Kanada filmid on mulle enamasti meeldinud (võta siis kinni - olen ma sattunud siis sealsete mitteprantslaste toodangut tarbima?). Nii ka see. Lugu veereb ja veereb vaatajat eksitades vasakule ja paremale, võta siis kinni, kes õiget juttu räägib.

Absurdistan, Saksamaa, Aserbaidžaan
Meeletu külaelusaaga. Ratsionaalsele õhtumaakultuurist pärit inimeseloomale võib ajudele hakata. Aga kokkuvõttes tore muinasjutt, kus jutustajal on suur roll. Peategelased väljendavad end kas üksikute sõnade, lausete või harvaesinevate monoloogide abil. Dialoogi eriti pole.
Algus ja kõpp olid kõige ootamatumad ja muigelekiskuvamad.

Eeden, Iirimaa
Iirimaa abielupaari lugu, mis oli ehk kõige mainstreamilikuma teemaarendusega. Kuigi kõhedusttekitav - kuidas inimesed sedasi üksteisest lahku kasvavad? Nad ise ei saa arugi, et miks see juhtus.

Rachel abiellub, USA
Kõige emotsionaalsem nähtud filmidest. Ja teemad, millest räägitakse, on karmid. Noorema venna õnnetu surm ja süüdlase otsimine, sõltuvus, armukadedus, igavene mure oma lapse hakkamasaamise pärast. Ja selle kõige taustal pulmade korraldamine ja ka pulmad ise - jumal teab mis stiilis. Igatahes väga rõõmsas ja südamlikus. Ekraanilt jookseb läbi suur hulk inimesi, kuid ikkagi jätab see lugu intiimse mulje. Võib-olla oleks tahtnud peigmehest natuke enam teada - see tegelaskuju jäi skemaatiliseks.

Happy-Go-Lucky, Suurbritannia
Paljukiidetud ja varemräägitud pöffi avafilm. Meil oli ta hoopis lõpufilm. Toreda idee ümber oli see lugu ehitatud - ületamatult optimistlik peategelane ja maailmamuutja.
Aga kuna jälle minu ootused olid üleval, siis lootsin enamat... Aga tasus ära näha küll.