4.12.08

Sekvoiade maa

Pärast kahte tundi eksootilist Indiat veel veidi marihuaanasuitsust läbiimbunud Californiat. Kõht täis söödud ja taas pilgeni täituvas Kinomajas koht sisse võetud, oli "Humboldti maa" mõnus viis järjekordne pöffiõhtu lõpetada. Kuulsa osariigi põhjatipus asuv maakond ise just ülemäära mainekas ei ole. Küll aga on tegemist võrratu kanepikasvatamise kohaga. Tõenäoliselt elab ju seal päris hulgaliselt vanu San Francisco hipisid ja nende järeltulijaid, kes suhtelises rahus meelemürke kasutavad. Ja muidugi ka enda tarbeks tohutute ürgmetsade varjus kasvatavad.
Nagu filmistki näha on aga FBI alati valvel ja kui keegi kanepiga rikastuda püüab, siis otsekohe ka turjal. "Humblodti maa" räägib mökuvõitu meditsiinitudengist, kes juhusliku naistuttava kaudu enneolematutesse seiklustesse satub. Los Angelesest viiakse ta ühel ööl hoopis teistsugusesse maailma. Vanad tuttavad reeglid, kombed ja argitegevused seal Humboldti metsas enam ei kehti. Ning esialgu on see ütlemata hirmus.
Vaene poiss on aastaid isa vaimset terrorit talunud. Hoopis teises õhustikus, veidrate võõraste inimeste keskel ärkab ta vaikselt ellu. Jäikus ja armetu suhtlemisoskus kaovad esimese sissehingatud kanepimahviga. Seda muutust on rõõm jälgida. Nagu ka Humboldti kogukonna hullumeelset filosoofiat ja ülejäänud maailma arvamusele sülitavat elukorraldust.
Filmi tõeline leid on aga fantastilised sekvoiametsad, mis muudavad kinolinal nähtava kauniks ja valguseküllaseks. Lisaks on see linateos päris mõjuv perekonnadraama - taas üks väike märgike sellest, et tõelist vabadust pole olemas. Kui ta paganas just sinu hinges ei pesitse.

Kommentaare ei ole: