PÖFF 2012: See valss on sinu

Suurejoonelist Kanada filmikunsti, mis mulle oma intiimsuses ja samas puhtakujulises läänemaisuses nii väga meeldib.
"See valss on sinu" on vääramatu suhtefilm. Naisest, kes peab kahe hea (või siis kahe halva) mehe vahel otsustama. Millegipärast ei saa endale lubada mõlemat. Kuigi palju valu ja vaeva jääks olemata kui saaks. Igavalt üksluiseks osutunud elu abielumehega või tõelist seiklust tõotav atraktiivne võõras? Naine armub nägusasse elukunstnikku (rikšajuht Kanada väikelinnas!) ülepeakaela, aga oma mehe mahajätmine tundub ületamatult raske. Ja on's see üldse vajalik? Küsimusi on palju rohkem kui vastuseid.
Film jälgibki väga põhjalikult Michelle Williamsi võluvalt kehastatud Margot eneseotsingut. Naine on püsimatu, rahutu, veidi sõge oma uue õnne lootuses. Lõpuks teeb veidi ebaloogilisena tunduva otsuse ikkagi oma südant järgida. Kuid Sarah Polley ei kiirusta siinkohal filmi lõpetama. Ta ei rahuldu lihtsa lahendusega, näitab julmalt ära lahkumisotsuse vääramatud nõrkused. Selle, et ükski uus ei ole uus igavesti. Ja rahutu hing ei leia nii lihtsalt rahu.
Väga võluv vaade inimhinge olemusse. Sellesse, et otsingud on tavaliselt tulutud kui sa suhtud neisse liiga pealiskaudselt. Või siis - ei pea mitte harjumuspärasega leppima. Nii ja naa. Eks igaüks otsustab ise, mis mõtte ta filmist tasku pistab. Hea kui on midagi pista. "See valss on sinu" pakub mõtlemisainet omajagu. Ja teisalt ka visuaalset ilu. Ma armastan filme, milles on palju valgust ja värve.