PÖFF 2012: Ellenile

So Yong Kim, Korea päritolu, kuid USA-s üles kasvanud naislavastaja, olla üle lombi indie-filmide alal uus suur staar. Miks ka mitte, "Ellenile" vähemasti on väga stiilselt tehtud.
Melanhooliale tulevad alati kasuks talvine ilm, mõttetu väikelinn mittekusagil ja peategelase röögatu äng. "Ellenile" pakub seda kõike. Paul Dano väga vahvalt kujutatud peategelane on keskpärane rokkar, kes saabub keset kontserttuuri külma ja kõledasse väikelinna oma ammu katkenud abielu lahutama. Närviliselt suitsu pahviv tüüp pole oma naist ega tütart aastaid näinud ja pärast seda üürikest hetke ei näe neid ilmselt enam mitte kunagi.
Kõigega justkui leppinud, on ta oma äpuvõitu advokaadi nõuannetel lapsest lõplikult loobumas, kuid naise hetkeks uuesti kohtamine nagu muudaks midagi. Äkki on hirmus kahju. Pisarad, õlu, suitsud ja jukebox. Filmi parimaks osaks saavadki peategelasele ootamatult sülle kukkuvad ainsad tunnid väikese tütrega, kes teda õigupoolest ei tunne, kuid suhtub olukorda ülimalt täiskasvanulikult. Annab mehele võimaluse, mille see kombates ja komistades vastu võtab. Lastega kokkupuudet pole rokkaril kunagi olnud ja äkki niimoodi kahekesi väikese tüdrukuga... See on ühest küljest veidi naljakas, aga teiselt poolt ka üdini liigutav vaatepilt. Kim kulutab hoolega minuteid ja filmilinti ning see tasub ära. Uskumatult vahva stseen on näiteks nuku valimine kaubanduskeskuses. Mehe kärsitus vs lapse täielik keskendumine ja rahu.
Kõik see on ometi vaid üürike viiv. Kahe inimese kohtumine, kes mõeldud elama hoopis erinevat elu. Filmi viimases stseenis hüppab peategelane suvalise veoauto peale ja kaob sellest võõrast maailmast igaveseks. "Baby i was born to run", nagu Bruce Springsteen laulis.