PÖFF 2012: Abitu

PÖFFi viimaseks filmiks jäi seekord Lõuna-Korea põnevik. Miks ka mitte. "Abitu" tekitas minus juba vaatamise ajal mõtte, et nii nutika stsenaariumi võiks vabalt Hollywoodile kaubelda. Brad Pitt või Mel Gibson sobiksid neid rolle vabalt mängima. Üldse ei välista, et nii lähebki.
Lugu on kaunis kummaline. Pruut ja peigmees sõidavad mehe vanematele külla kui naine ühes bensiinijaamas autost täiesti seletamatult kaob. On ja siis enam ei ole. Piisab ühest lühikesest telefonikõnest. Peigmees on lohutamatu, mõistes, et otsingud saavad olema keerulised. Ta ei tea oma tulevasest naisest ega tolle segasest minevikust õigupoolest midagi. Palganud vana tuttava, allakäinud endise politseiniku enda eest detektiivitööd tegema, hakkab uskumatu tõde vaikselt lahti rulluma.
Eks see film annab meile märku kui vähe me oma lähedastest tegelikult pruugime teada. Igaühel on oma saladus või kaks. Mõnikord on nii, et sul on seda saladust parem mitte teada. Aga siis veel on niisugused kohutavad saladused, mida varjatakse iga hinnaga. Tõepoolest iga pagana hinnaga. Eriti ühiskonnas, kus inimese minevik mängib tema eluvalikutes täiesti otsustavat rolli.
Mees küsib filmi jooksul endalt mitu korda, kas poleks parem otsingud pooleli jätta. Sest on selge, et kadumiseelset olukorda enam kuidagi ei taasta. Et tema tulevane naine oli tegelikult hoopis keegi teine. Aga ei see õnnestu. Kõik liigub vältimatult taaskohtumise, loo otsustava kulminatsiooni suunas.
"Abitu" näitab meile tänapäeva Lõuna-Korea suurlinnaelu, kuid selgitab samas kui olulised on sealses ühiskonnas perekondlikud seosed. Vanemate probleemid ja häbi ei hävi kunagi, oma mineviku eest pakku ei jookse. Tee või tina.