PÖFF 2012: Ei

Aastal 1988 toimus Eestis ja Ida-Euroopas nii palju, et vaevalt siin keegi mäletab Tšilli diktatuuri lõppu. Aga Lõuna-Ameerika jaoks oli see märkimisväärne sündmus: tähistab ju Pinocheti langus sõjaväehuntade ajastu lõppu. Järgmise 25 aasta jooksul pole nad õigupoolest kusagil naasta suutnud.
"Ei" on omapärase pildikeelega film. See tundub olevat filmitud kaheksakümnendate aastate telekaameratega, kvaliteedilt ja värvidelt on ta täpselt selline nagu tolleaegsed teleklipid. Eestiski tollal tehtud telelavastused näevad täpselt sellised välja.
Loo keskmes on eksiilist naasnud reklaamiguru Rene Saveedra, kes koolajookide ja seebiooperite reklaamide vahele saab ootamatu väljakutse: valmistada Pinochetivastase rinde reklaamiklipid. Tšiilis toimus 88. aastal diktaator Pinocheti enda algatatud referendum: eesmärgiga kinnistada vanamees riigirooli külge veel kaheksaks aastaks. Oodati ja peeti enesestmõistetavaks, et sõjaväesaapa alla surutud rahvas ütleb ülekaalukalt: jah! Aga välisriikide surve tõttu anti nominaalne võimalus ennast tutvustada ka vastasleerile.
Ei-kampaania pidanuks olema kauakannatanud revolutsiooniveteranide kättemaks. Pinochet oli jälitanud ja tapnud nii kommuniste kui kristlikke demokraate - kõiki, kes olid tema võimu vastu ja tundusid ohtlikud. Rene Saveedra kaasatakse kampaaniasse salamahti, aga ta toob mängu midagi hoopis uut. Kaasaegse reklaamikeele ja turufilosoofia: rahvale ei pea näitama kunagisi kannatusi, neile peab hoopis sisendama, et Pinocheti-järgne Tšiili on tore koht, kus on vabadus ja hea elu.
Saveedra boss reklaamiagentuuris - veendunud pinochetlane - kaasatakse samal ajal tegema Jah-kampaaniat. Nii tekib omapärane kassi ja hiire mäng, mõlemad püüavad üksteist vaimukustega üle trumbata. "Ei" saab ennast näidata vaid 15 minutit nädalas, öötundidel või ajal kui reeglina telerit ei vaadata. Ülejäänud aja on telekanalitelt tulemas vaid Pinocheti propaganda. Seega peab Saveedra tegema sõna otseses mõttes imet: pakkuma rahvale enneolematu sõnumi, millega samastuda.  Ja ennäe imet, referendum saabki täiesti ootamatu lõpptulemuse.
"Ei" on peamiselt poliitiline dokument - huvitav ajaloohuvilisele, keda köidavad pöördelised sündmused ja inimesed nende sündmuste keskmes. Seega mulle väga sobiv ja põnev film.