PÖFF 2012: Esimesed kevadvihmad

Pöffil on sel aastal uus saal: kadunud Kinomaja asemel. Tuleb minna Tallinna Ülikooli sisehoovi kerkinud musta majakarpi: sõita liftiga neljandale korrusele ja seal ta ongi, Balti Meedia- ja Filmikooli esindussaal. Veidi sissetöötamata vast veel, heli pole paigas ja juurdepääs omamoodi kitsuke.
Laupäeval kui erksam rahvas Tammsaare pargis parteikriitilist kõnekoosolekut pidas, läksime meie Kasahhi maaelust pajatavat filmi vaatama. Kes teab, äkki oli ikkagi õige valik?
Film nimelt lihtne ja soe, näitlejad ei tee midagi erilist, ei ütle midagi sügavmõttelist. Kõik on väga eluline ja siiras. Kusagil imekaunis kolkas mägede jalamil sureb vanem naisterahvas. Pereliige, olemata tegelikult majarahva sugulane. Vahest midagi maanõia taolist. Lihtsalt otsustab ühel päeval, et homme on minek. Ja ütleb kaks olulist asja: varsti on ta tagasi perepoja värske mõrsjana ja ühtlasi palub end matta kaugele, esiisade maale.
Mis seal siis ikka, ema ja isa lähevad vanatädi kodumaile matma ja jätavad lapsed üksi kodu valvama ning loomade eest hoolitsema. Seda reisi vana nõukaaegse veoautologuga ja laste kodust toimetamist peamiselt jälgitaksegi. Kuni ühel hetkel tuleb mängu mootorrattareisil viibiv venelane oma teismelise tütrega.
Kõik läheb lõpuks seda rada, mida mööda peabki. Ema ja isa jõuavad läbi tülide ja raskuste tädi põletusmatuseni, lapsed saavad kodus suurepäraselt hakkama. Ja too venelane oma tütrega jõuavad ka enne lõppu pärale. Tüdruk ju see ennustatud perepoja tulevane mõrsja.
Kesk-aasialik lihtne film. Veidi üleloomulikuga vürtsitatud, aga see nagu käiks asja juurde.