PÖFF 2012: Just nagu armunud

Blogipidamise jaks näikse otsas olevat, aga Pöffil nähtud filmide lühikirjeldused ja esmased emotsioonid tahaksin talletada.
Esimesena vaatasime iraanlase Abbas Kiarostami Jaapanis, Jaapani näitlejatega vändatud lugu "Just nagu armunud". Sellele võib mitut pidi läheneda. Ühest küljest on ta kurb vaade tänapäeva üksindusele, mis haarab inimesed jäägitult: hoolimata nende vanusest ja ühiskondlikust positsioonist. Teisalt on tegemist looga ootamatust sõprusest ja lähedusest selliste ilmakodanike vahel, kes õigupoolest kunagi kohtudagi ei tohiks.
Noor, lausa lapseohtu neiu on tulnud provintsist Tokiosse õppima ja teenib lisaraha lõbutüdrukuna. Võtmata seda ilmselt (veel) väga tõsiselt. Ühel õhtul kui tema vanaema on linna tulnud ja tüdrukut tulutult terve päeva ootab, sunnitakse neiut minema taas ühe uue kliendi juurde. Pikk taksosõit viib ta ammu pensionile jäänud vana õppejõu juurde. Vanamees ilmselgelt naudib noorte tütarlaste juuresolekut, kuigi vaevalt on võimeline enamaks kui verbaalseks suhtlemiseks.
See noor üliõpilasneiu aga muutub vanamehele väga äkki ja ruttu omamoodi kinnisideeks. Ta asub tüdrukut ringi sõidutama ja püüab lahendada tema armuprobleeme vaimselt ebastabiilse poiss-sõbraga. Kõik see tundub pisut nukker ja lootusetu - hetkeline kohtumine üksildaste inimeste maailmas, omapärane peategelaste suure vanusevahe ja näilise kokkusobimatuse tõttu. Aga nagu varem lubatud, lahendust me ei näe. Kiarostami lõpetab filmi äkitselt, keset kulminatsioonistseeni.
Tadashi Okuno vana professorina on võrratu, ta paneb selle loo sõna otseses mõttes elama. Ja Kiarostami toodud võõrapärane lisa Jaapani kultuuriruumile mõjub väga värskendavalt. Armas film.