Umberto Eco päris nauditav kirjutis. Kuigi kõigega siin ei nõustu.
Sageli juhtub, et ma loen midagi tükk aega pärast ilmumist – kas või juba sellepärast, et kõike lihtsalt korraga ei jõua lugeda. (Nojah, mis sellesse puutub, siis Homerose «Iliast» lugesin ma ligi 3000-aastase hilinemisega.)
Postitused
Sai lubatud
-
Ma ei jaksa eriti mõelda.
Ma ei jaksa isegi kirjutada, mis on juba eriti pentsik.
Aga kui ots lahti teha, selgub, et on kerimist küll.
Tõsi, aastakokkuv...
1 päev tagasi
1 kommentaar:
Tegelikult mulle see Eco jutt eriti ei istunud. Kuidagi vanainimeselikult virilaks on ta muutunud - ja samas ei rakenda omaenda kriteeriume sellele, mis talle meeldib.
Alustab Eco ju sellest, et "Aida" vabaõhuetendus peaks olema õnnistus kõigile sõltumata sellest, kas nad seda kuulda tahavad või ei. Aga kui ma soovin keskenduda tööle või millele iganes, kas või segamatult päikeseloojangut nautida? Pole vahet, milline on muusikastiil - igasugune muusika võib kedagi häirida.
Ah et kõrvaklapid on pahad? Isegi siis, kui ma kuulan neist Chopini või mõnd Eco enda audioraamatut?
Ah et inimesed juhmistavad end muusikaga? Isegi siis, kui nad kasutavad seda pelgalt enesekaitseks helitausta eest, mida nad muidu valida ei saa? Isegi kui enda valitud muusika lubab neil syveneda raamatuse või - oh yllatust - mõtetesse?
Liiga lihtne ja labane on see yldistus. Tykati vaimukas, kuid kokkuvõttes ei kanna välja. Liiga lubav enes, liiga sallimatu teiste suhtes.
Muidu, jah, Eco mulle tavaliselt meeldib.
Postita kommentaar