Kuidas minust ei saanud Statoili püsiklienti

Esimene vaatus

Allkirjastan rõõmsalt ärevana ja mõningase ebakindlustundega (et no on ikka aeg endale lisakohustuste võtmiseks!) oma liisingulepingut SEB-s ja valin võimalike lisade seast Statoili kliendikaardi, millega lubati 40 (või oli 30) senti liitrilt alla anda. Minu loogika oli selline, et kuna nagunii pikematel sõitudel käin kohvi järgi Statoilis, siis võiks ju bensu ka sealt võtta. Teen väikse arvutuse, et isegi kui liiter jääb 20 senti kallimaks võreldes Nestega, siis ikka on mõttekas Statoilist võtta.

Teine vaatus

Kaks nädalat on juba möödas ja punased pühad ka - äkki võiks juba oma kaardi kätte saada Statoilist? Aga võta näpust! Helistan mingile üldnumbrile ja uurin, et kaua sellise deebetkaardi väljastamine siis aega võtab - 2 nädalat juba möödas. Vastatakse, et oi jah, see ikka 3 nädalat võtab küll! Endal tunne, et oleks nagu kümmekond aastat minevikku vajunud aga lepin, kui lubatakse, et küll nemad juba helistavad, kui kaart valmis on. Egas midagi.

Mäletan, et mitmete muude lepingute puhul on pank suutnud kenasti ja kohe koostööpartnerite kliendikaarte väljastada. Nii, et saad kohe kätte. Miks see siis nii aeganõudev ja vaevaline välja peab nägema?

Keegi ei küsi mu nime vms et uurida, et mis faasis mu avaldus olla võiks.

Kolmas vaatus

Satun kuulama inimest, kes räägib, et kõige enam on bensiinikvaliteediga probleeme just Nestel ja Statoilil. Ei no tore on - kaks varianti, mille vahel ma valisin - liisingulepingus on neid kui kvaliteetseid kohad esile toodud. Ja kõikse hullem on veel just Statoil - see paneb kogu oma seaduseväänajate kahurväe tööle nagu miski proov normidest kõrvale kalduma juhtub.

Lähen guugeldan ise ka. Leian: Kõige sagedamini leiti tänavu kahtlast kütust Statoili tanklatest. Tore on!

Neljas vaatus

Selle sindrima avalduse täitmisest on juba kuu tänaseks mööda saanud. Helistan üldnumbrile ja nõuan kliendipretensioonidega tegelejat. Suunatakse keskuse sekretärile - kordan sealt oma nõuet. Sealne sekretär ütleb, et tema on esmane filter, kes mind kuulab ja otsustab, mis minu pöördumisest siis edasi saab. Mitte just sõna-sõnalt aga mõte oli täpselt selline. 

Räägin paari lausega mure ära ja tunnen kuidas teisel pool kergendunult öeldakse, et ta saabki mind just õigele inimesele suunata.

Kordan veelkord oma mõtet, et kuu aega on nagu paljuvõitu kliendikaardi ootamiseks. Nõustutakse ja küsitakse minu nime. Otsitakse, tuhlatakse, pomisetakse teisel pool ja tulemuseks on see, et oi - aga teie avaldust meil polegi. Ju pole SEB seda saatnudki meile.

Ütlen, et heakene küll, aga miks see protsess nii vaevaline üldse välja näeb? Ja pikk? Vastu räägitakse äärmiselt mitteosavõtlikul toonil, et vat asi käib mitme partneri käest läbi, ja nemad (st Statoil) üldsegi teevad nimelise kaardi sellise asja jaoks (nagu ma seda ekstra oleks soovinud? on see mõni argument?) ja vihjatakse veel turvanõuetele ja teenuse tingimustega nõustumisele. Ja teile avatakse eraldi konto, kuhu te hakkate ettemakseid tegema, mille ulatuses saab siis bensu võtta (öäk - kas ma ikka tahaksin seda?, käib mõte peast läbi, keeruline on kuidagi).

Proovin veel oma mõtet selgitada aga see ei vii kuhugi.

Lõpetan kõne öeldes, et eks ma siis uurin, kus SEB mu avalduse pani. 

Peas on küll kindel veendumus, et vat minul küll seda kaardi nüüd hirmsasti vaja pole - soolake endale sisse. See katse mind eri firmade vahel jooksutada viib selleni, et ma loobun oma soovist latte ja bensiin ühest kohast kätte saada.

Viies vaatus

Lähen Neste kodukale ja täidan krediitkaardi avalduse. Olen endaga rahul. Kuigi kuskil pakitseb mingi kiuslik mõte, et kas nüüd hakkab kõik jälle otsast peale...