Mingi vandisõber olen?

Mida rohkem eilsele tagasi mõtlen, seda vastumeelsem tundub Viinistus mängitava Mart Kivastiku näidendi "Käsu Hansu ajalootund" sõnum. Konkreetses ajaloolises kontekstis võib-olla fanaatiline Rootsi idealiseerimine ja kõige veneliku vihkamine isegi sobib. Ses mõttes, et õnnetul Liivimaal elanud mees nimega Käsu Hans võis pärast Tartu linna hävitamist tõesti nii mõelda ja igati õigusega. Aga aastal 2009 jätab see näidend mõru maitse suhu. Sama vastiku kui sambapaatos või teravalt venevaenulikud teleseriaalid. On siis mingi ime, et isegi lätlasest noored küsivad eestlastelt esimese asjana - kas on tõsi, et te seal Eestis venelasi vihkate?
Kivastiku näidendi põhjal vihkame küll ja kuidas veel. Kohe tüki alguses nimetatakse venelasi vantideks. EESS sõnastik kirjeldab sõna vant kategoorias "rumal inimene või asi" või siis "midagi eriliselt jobu". Lavastus ise toodud kirjeldust ei toeta. Kivastiku meelest paistavad venelased olema pigem kavalad mõrvarlikud lurjused. Pole neil häbi heatahtlikku Rootsi kuningat mürgitada, oma lapse jõhker tapmine pole tulevase tsaari emale mingi probleem. See olla lihtsalt poliitika, vene moodi. Muidugi on venelastel näidendis pläru pidevalt hambus, nad sülitavad kuhu juhtub, ropendavad valimatult, peksavad ja lagastavad.
Vastukaaluks idealiseerib Kivastik kuldset Rootsi aega. Jääb mulje, et meie talupoeg oli siis vaene, aga vaba kui lind. Heatahtlik, pisut nohune kunn tahtis südamest eestlastest haritud inimesi teha. Tema poeg oli pagana vapper sõjamees, uhke ja uljas. Aga näe kavaluses venelastele vastu ei saanud. Ja oh meid vaeseid eestlasi, millisesse orjapõlve me Vene ikke all langesime.
Oli siis tegelikult Rootsi isand venelasest parem, hoidis ja armastas meid? Vaevalt küll. Ja kui õnnelikud me praegu oleme kui meie suuremad pangad ja meediaväljaanded rootslastele kuuluvad? On see Kivastiku kuldne rootsi aeg tagasi tulnud? Mõne jaoks ilmselt tõesti.
Mina olen venelaste kottimisest surmani tüdinud. Kas tõesti arvame, et asume Euroopa rindejoonel ning sureme heameelega kurja vaenlasega võideldes. Euroopalike väärtuste nimel. Rootsi kuninga heaolu nimel. Kui nii väga seda ise tahame, eks siis nii ka läheb.
Kivastiku näidendi parim osa on ajaloole veidi kainemalt lähenev faktirikas kavaraamat. Seda lugedes ei ootaks näidendilt niisugust räiget venevastasust. Aga Eesti teatergi suudab vahetevahel üllatada.