Südasuvine tüdimus

Tõotab tulla suve kõige raskem nädal. Üksi kontoris telefonivalves, tahaks aga hoopis meres supelda või siis vähemalt kodus rahus muusikaga tegeleda. Hommikupoole piinas nälg, nüüd pärast lõunasööki vedasin end suurivaevu Tõnismäele tagasi. Raske ja uimane olemine, vaat mis.
Eks see uimasus pärineb mul järjekordsest viie ja pooletunnisest ööunest. Eile pärast kahepäevast remondimaratoni tahtis hing hirmsasti midagi muud. Nõnda sõitsime vist koguni paarikuise vaheaja järel kobarmügarikku. Harry Potter 400-kohalises saalis vähem kui viiekümne inimesega. Ei saanud arugi kui 2,5 tundi olematusse haihtus. Järelikult igav ei hakanud. Ehkki eriti ei oska välja tuua, mis mulle küll seal meeldida võis. Harry ju ise selline puine tegelane, vahib üksluise äreva näoga enda ette. Ei paista temas suuremat sädet. Hermione ja Weasley vähe mitmekesisemad karakterid. Vähemalt oli neil kahel midagi pubekate armuloo sarnast ette näidata. Harry ise ei suutnud isegi tüdruku esmakordsel suudlemisel oma tobedast ilmest loobuda.
Aga eriefektidega pikitud käänuline lugu voolas kuidagi mõnusalt edasi. Kuigi eriti kusagile välja ei jõutud. Aplaus kodanik David Yatesile, et tühisest väikesest peatükist nauditavad tunnid välja suutsid võluda.