Riiki pööratakse nüüd teistmoodi

Ehk on keegi veel peale minu jälginud Honduurase presidendi Manuel Zelaya uskumatuid seiklusi. Too mõnusalt naeratav vunts valiti vabadel valimistel riigipeaks, aga nagu seda ikka ette tuleb - võim maitses magusasti. Kuidagi tuli pikem troonilistumine organiseerida. Väike põhiseaduslik muudatus nagu Venezuelas juba tehtud - kõlbaks ju kenasti?
Aga ega sellised asjad tavaliselt libedalt lähe. Teised vuntsid ootavad oma korda. Ei meeldi sellised põhiseaduse muudatused tavaliselt ka kohtuhärradele. Pead tuli kokku panna - kuidas rahva seas populaarsest mehikesest võimalikult valutult lahti saada?
Vanasti polnud säärastel juhtudel küsimustki. Näiteks kurikuulus Tshiili riigipööre 1973 - mille sündmused on mul läbi lapsepõlves Soome telerist nähtud dokumentaalfilmide pähe kulunud. Augusto Pinocheti juhitud sõjaväelased tulid ja lasid president Salvador Allende koos toetajatega lihtlabaselt sõelapõhjaks. Pole inimesi, pole probleemi. Jänkid aitasid ka kaasa, tublid nagu nad toona olid.
Honduurases prooviti õrnemat lähenemist. Ühel ilusal hommikul aeti president Zelaya unest üles ning toimetati kiirkorras öösärgis riigist minema. Las ta seal välismaal räuskab oma õigustest. Meie toimetame omasoodu edasi. Aga Zelaya on visa tegelane ja püüab nüüd väevõimuga koju tagasi tulla.
Jama kui palju kui see õnnestuma peaks. Rahvas mässab ja presidendi sellises olukorras kohtu alla andmine kole keeruline. Maha lüüa paganat ka nagu ei tahaks. Tea mis sest kõigest lõpuks saab.
Aga nii või teisiti - kas Zelayaga tegutsemisel maailmale uus riigipöördetehniline eeskuju antud?